II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
“SUVEÖÖ UNENÄGU” LUMMAB VAATAJAID JA
KRIITIKUID
1. detsembril 1985 jõudis ER Nukuteatri lavale W. Shakespeare’i üks tuntumaid komöödiaid
“Suveöö
unenägu” . See R. Aguri ja külaliskunstnik Riina Vanhaneni koostöös sündinud lavastus oli üks
fantaasiarikkamaid ning teatraalsemaid lavastusi 80-ndate aastate
keskel meie teatrielus üldse. Juba Shakespeare’i tegelikkuse ja
fantaasia piirimail balansseeriv näidend ise pakkus nukuteatrile
palju huvitavaid ja ootamatuid võimalusi. Seda kasutati ka
oskuslikult ära.
“Lavastus algab väikese vimpkaga teatri
köögipoolelt: näitlejad sebivad laval ringi, kiirustavad
üksteist, sikutavad kostüüme selga. Keegi poriseb, et “pidi ju
proov olema!” . Tene (Ruubel) istub rahumeeli saalis ja laseb end kaua
lavale meelitada. Natuke lohakas, natuke kapriisne, aga teo- ja
mängutahteline õhkkond. Ja juba troonibki kesk lava hertsog
Theseuse kuldmask, kaks armastajapaari aga kallistavad tuliselt ja
magusalt. Märkamatult on alanud mäng /.../.” 932 “Suveöö unenäos” oli kasutatud mitmekordset
“mängu mängus” ehk “teater teatris” printsiipi.
Shakespeare’i komöödia kahekümne rolli tõlgendamine oli vaid
üheksa näitleja õlul. Vaatajais ei püütudki tekitada
illusiooni lavalnähtu tõelisuses, vaid tunnistati “Suveöö
unenägu” näitlejapoolseks mänguks, millest kumab läbi ka
kõrvalseisja irooniline pilk. Nii etendati ühes mängus teist ja
koguni kolmandat – Thisbe ja Pyramose traagilist armulugu
mängiti ülikoomilises laadateatri laadis sirmi taga
käpiknukkudega. Sealjuures aitas sirm vaid ühe abivahendina luua
koomilist visiooni teatrist teatris. Esiplaanil “Suveöö
unenäo” lavastuses oli ikkagi näitleja, kes tegutses kord ise,
kord mängis nukuga, kord kasutas maskimängu.
Mäng “Suveöö unenäos” toimus mitmel tasapinnal,
kusjuures nukutasand oli vaid üks mitmest. Tegelaste jagunemist
eri liikidesse, haldjate ja inimeste maailma, rõhutati eri
tasandite ja tasandikombinatsioonide abil.933 “Rääkides näitlejatest, ei saa mööda minna
nukkudest, kes ses etenduses elavad huvitavat ja täisverelist elu.
Juba esimestes stseenides pakutakse näha põnevaid lahendusi.
Ateena hertsog Theseus koos oma võluva amatsoonide kuningannast
pruudi Hippolytaga esitatakse vaid punase kanga ja paari kuldse
maski abil. Need skemaatilised vahendid annavad võimaluse
tähistada kõike: au, suursugusust, iha ja kaduvust. /.../ Mõtet
kannab tegelaste jaotus eritüübilisteks nukkudeks ja elusuuruses
näitlejarollideks. Kui armastajate kolmnurka
Lysander-Hermia-Demetrius hertsogile esitletakse ja nende kallal
vägivalda lubatakse tarvitada, siis on armastajad põlvepikkused
marionettnukud, kes näivad eelkõige kaitsetud inimsuuruse
Theseuse nuku ja Hermia isa Egeust mängiva näitleja ees. Hiljem
Ateena lähedal metsastseenides esitatakse armastajaid juba
inimkehastuses. Siin on aga võluhaldjad, kes neile vigurit teevad
ja nende kohta saatuslikke otsuseid langetavad, väikesed väledad
nukud. Et sellised vusserdajad inimeste saatust ja õnne
määravad, teeb inimeste tahtmised ja tegemised ühelt poolt
naljakaks ja teiselt poolt haledaks,” nägi näitlejate ja
nukkude vahekorra tähenduslikkust teatrikriitik Andres Laasik.934
Avo Üprus aga arvas: “Nukke ei püütagi elusaks
mängida, nende eest elavad näitlejad. Nukud on ja jäävad vaid
märkideks, mille üle näitleja koos vaatajaga naerab... naerdes
küll nõnda ka iseend. Nukke loobitakse käest kätte, võetakse
koguni koost lahti ja pillutakse tükkhaaval (Seljamaa-Puck): mitte miski ei rõhuta nõnda nende
sõltuvust (näitlejatest? lavastajast? Oberonist?) nagu just see
hoolimatu käsitsemine. Nukud, kes tähistavad küll inimesi ja
haldjaid, on ikkagi üksnes vahendid, ei enamat.” 935 Marionettnukud on oma ilmelt kõik sarnased:
paljapäised, karakteersuseta, manipuleeritavad mänguasjad
näitlejate kätes. Äratuntavad on nad vaid oma kostüümidelt,
mis on samasugused, kui neid juhtinud näitlejatel.
R. Agur suutis vähese näitlejate arvuga lavale tuua
fantaasiarikka, harmoonilise, näiliselt küllusliku (kenade
kostüümide ja Nukuteatri pisikese lava jaoks maksimaalselt
rikkaliku kujundusega) lavastuse. Nii nagu A. Lauter oma kunagises kuulsas “Suveöö unenäos”
1937. a, suutis ka R. Agur liita selle mitmeplaanilise komöödia
elemendid ühtseks tervikuks. Rohkem kui armastuse romantiline
poolus, pääses aga R. Aguri lavastuses mõjule muhe huumor,
lopsakas koomika kuni vormilt robustsema jämekoomilise groteskini
välja. Seda eriti käsitööliste stseenides, aga ka
armastajapaaride tagaajamismängus.
“Rein Aguri lavastusest on raske leida romantilist
ülevust, ja kuidas saab sellest üldse juttu olla, kui Tene
Ruubeli mängitud Helena, kohates oma armastatud Demetriust
(Harri Kõrvits), püüab kohe talle selga ronida.
Üllast ja suursugust on sellises teguviisis vähe, kuid igatahes
on see veenev tõend palavast armastusest. Nõnda on Nukuteatri
armastajapaarid ka parasjagu naljakad, kuid see ei madalda sugugi
nende armurõõmulisust.” 936
“Armunute hingeseisundid mängitakse vallatult nähtavaks. Kui
Helena oma ihaldatud Demetriust mööda saali taga ajab, lükatakse
lavale maadlusmatid. Seal läheb tõeliseks kiskluseks, Demetriusel
on tegu, et enda külge klammerdunud neidu maha raputada. Hiljem,
kui noormehed on võlulille mõjul armunud, siplevad nad sõna
otseses mõttes silmuses. Köis ümber keha, küünitades anuvalt
käsi oma unelma poole. Eriti dünaamiline on kõigi nelja
üheaegne suheteklaarimine. Helena jagab valikuta vopse, Lysander
tõrjub Hermia rünnakuid. Lõpuks lähevad tüdrukud karvupidi
kokku, kavalerid jälgivad hasartselt seda “matši” . Osutavad
võidu Helenale poolehoidu, topsutavad tal laubalt higi ja
lehvitavad taskurätikuga tuult; Hermiat seevastu karvustavad
kärmelt. Lavastatud on see kõik maitsekalt, näitlejate kvartett
elavalt hoos."937 T. Ruubeli Helena ja A. Presjärve või T. Tõnise Hermia olid temperamentsed ja sarmikad. Nende
mängus oli veenvat soovi oma armastuse pärast võidelda. H.
Kõrvitsa Demetrius oli tahumatum ja flegmaatilisem, H. Toompere Lysander hädisem ja intelligentsem.
Toredat muhelust tõid haldjate (H. Toompere) ja Pucki (H.
Seljamaa) vigurid, millesse armunute kvartett kaasa tõmmati.
Haldjate maailm oli inimeste omast eraldatud ka kujunduslikult,
treppide ja poodiumite abil. Meeldejääv oli P. Sikkeli haldjate kuninganna Titania
võrgutustants.
Vaimukalt, jämekoelises võtmes olid lahendatud
käsitööliste rollid. A. Uderi Quince, H. Toompere kangur Bottom, H. Kõrvitsa
lõõtsapaikaja Flute, T. Raadiku katelsepp Snout ja H. Seljamaa tisler Snug
olid laval elusuuruses.
“Kohtlasi käsitöölisi on laval õnnistatud veel
kõiksugu lisa(d)efektidega: üks on kurt, teine lombakas, kolmas
pudikeelne. Esile tõusevad kangur Bottom ja tisler Snug. H.
Toompere Bottom on kogu “näitetrupi” hing, häirimatult rumal
ja enesekindel. Igas olukorras tunneb ta end mugavalt – ka
eeslimaski all. Näol viltune lõust, kerest köökus, lonkab ta
energiliselt ringi ja kamandab. Pyramost näideldes lükkab end
korraks sirgeks, vajub aga samas kokku nagu liigendnuga. Stseenide
tempo ja improvisatsiooni määr on Toompere vedada. Teistmoodi,
õhulisemalt mängib Heino Seljamaa Snugi. Temal on tundlik
lapsehing, oma Lõvi rolli nimel võib ta nutta tihkuda ja kiita
saades graatsiliselt kepsutada. See, kuidas Snug suust hädiselt
sõnu välja kisub, hääldades peaaegu kaashäälikuteta, on
haarav mängutehnika.” 938 Käsitööliste Pyramuse ja Thisbe
käpiknukumängust sirmil sai “etenduses laadaliku lõbususe
kulminatsioon, mis sugugi ei varjuta elujaatavat, õnnelikku
lõppu” .939 Sellesse käsitööliste näitemängu oli põimitud
justkui poolkogemata traditsioonilisi sirmiteatri äpardusi nagu
sirmi kokkukukkumine, nuku või näitleja pea või mõne muu
kehaosa ebasobival ajal nähtavale ilmumine jne.
“Suveöö unenägu” hämmastas oma rohkete lavastuslike ja
kujunduslike fantaasiavälgatustega Nukuteatri ahtal lavapinnal. R.
Vanhaneni kujunduses domineerivad poodiumid ja trepid avardasid
oluliselt mängupinda. Valge inglikese tuhisemine mööda üle
saali tõmmatud nööri ning deodorandiaroom haldjate
võluvahendina lasi publikulgi tunda end etenduse osalisena.
Toredaks nipiks oli ka näitlejate köiega luugist lavale laskumine
ning hulgaliselt muidki üllatavaid leide.
Rein Agur on öelnud pärast tööd “Romeo ja Julia”
ning “Suveöö unenäoga” : “Ma loodan, et ma olen leidnud
võtme, kuidas ja millistel asjaoludel Nukuteater suudaks ette
kanda Shakespeare’i. Ma olen läinud nii kaugele ja ma olen
tuletanud enesele meelde asjaolu, et “Romeo ja Julia” polnud
kirjutatud nukuteatrile. Mulle tundub, et “Torm” oli loodud
nukuteatri tarvis, samuti nagu osa tema komöödiaist. Neis on nii
palju poeesiat ja draamat, et selle läbi võib kasvada-areneda nii
teatrikollektiiv kui publik.” 940
“Suveöö unenägu” äratas üldist heakskiitu ja imetlust
nii kriitika kui publiku silmis. Sellega esineti mitmel pool
festivalidel ja külalisesinemistel. Koos lavastusega “Meie majas”
tõi “Suveöö unenägu” Riias toimunud VII Baltimaade
nukuteatrite festivalilt 1986. a sügisel ER Nukuteatrile festivali
peaauhinna Grand Prix’ ja R. Agurile preemia parima režissuuri
eest.
Tunnustussõnu “Suveöö unenäole” öeldi mitmetes
sõnavõttudes festivali konverentsil. ” Teatriteadlane M. Uvarova
(Moskva) ütles, et Shakespeare’i “Suveöö unenägu”
Tallinna Nukuteatri esituses oli talle “tõeline pidupäev ja
üllatav avastus” , milles oli tunda ühtlaselt tugevat ja andekat
ansamblit, improvisatsioonilist mängurõõmu, fantaasialendu,
nukuteatri stampide halastamatut lammutamist. Ta rõhutas, et Rein
Agur on toonud lavale selle komöödia tõelise renessansliku vaimu
ja seda eeskätt näitlejate suurepärase mängu kaudu.
Tunnustussõnu öeldi eriti H. Toompere, H. Seljamaa, H. Kõrvitsa,
T. Ruubeli ja A. Presjärve kohta. Bulgaaria teatrikriitik B.
Beliakov leidis koguni, et meie Nukuteatri “Suveöö unenägu”
meenutas talle oma vaimult ja nakatuvuselt Peter Brooki kuulsat lavastust, mida ta omal ajal oli
näinud Bulgaarias ja mille järel oli tal kaheks aastaks teatris
käimise isu kadunud... Selliseid palavaid kiidusõnu püüdis
jahutada kriitik E. Kalmanovski Leningradist, kes avaldas kahtlust,
kas “Suveöö unenägu” saab ikka pidada päris
nukulavastuseks, kuna selles prevaleerib näitlejate elav mäng. M.
Levanšina (Moskva) seevastu leidis, et kuigi nukkudel on siin
sekundaarne roll, on ometi lavastus oma vaimult, laadilt ja
väljendusvahendite rakendamise poolest väga
nukuteatrilik.” 941 “Suveöö unenäo” lopsakas elurõõm
nakatas publikut ja kriitikuid ka ER Nukuteatri külalisesinemistel
Moskvas 1987. a septembris. Külalisetendustejärgsel arutelul
arvas Moskva kriitik, kunstiteaduste doktor Natalja Smirnova, et kui teatril on repertuaaris
lavastus nagu “Suveöö unenägu” , kui on võimalik selline
novaatorlik lähenemine Shakespeare’ile, siis on tegemist
tähelepanuväärse loomingulise kollektiiviga. N. Smirnova arvates
seisnes lavastuse veetlus selles, et siin räägiti kahest
maailmast: seaduste ja harjumuste maailmast ning loomuse (või
looduse) maailmast. Nende maailmade konfliktis osutub elu loogika
tugevamaks seaduste loogikast: mitte enam traditsioonid ei valitse
inimest, vaid kirg. Siit luges kriitik välja ennustuse, et kord
saabub aeg, mil inimene saab vabaks ja otsustab kõik mitte enam
dogmade, vaid südame sunnil. Lavastusega aga on loodud hümn
sellele ajale.
N. Smirnova märkis H. Toompere, H. Kõrvitsa, T.
Ruubeli, H. Seljamaa, A. Presjärve ja T. Raadiku
ümberkehastumisvõimet – need kuus inimest mängivad ära nii
mitmed olulised ja tõsised rollid: ei meenu just palju
draamanäitlejaid, kes sellega toime tuleksid. Eraldi peatus temagi
Toompere ja Kõrvitsa näitlejaisiksustel, kellest esimene on
tugev, kohe härjal sarvist võttev väljendusjõuline natuur.
Kõrvits on aga pehmem, samas ka sügavam näitleja, kelle iga
töö jätab jälje vaataja teadvusse.
Nukuteatri “Suveöö unenägu” äratas tähelepanu ka
meie teatripildis tervikuna. See oli üks neist harvadest
kordadest, mil Nukuteatrit ei kiputud eraldi lahtrisse paigutama.
Selle lavastusega osaleti kõrvuti draamateatritega V vabariiklikul
teatrifestivalil Tartus. Preemia parima episoodilise osa eest sai
seal H. Toompere ning äramärkimist leidis ka R. Aguri tulemuslik
lavastajatöö.
Teatrifestivali žürii esimees Ilmar Tammur: “Raske ülesande ees oli žürii
Nukuteatrit hinnates. Shakespeare’i “Suveöö unenägu” on
omapärane etendus ja Rein Agur on huvitavalt lahendanud raske
ülesande. Kõige tugevam oli käsitööliste stseen, jäi meelde
Hendrik Toompere, kelle kanda oli mitu osa, Lysander, Bottom,
Oberon. Kuid muidugi ei ole Nukuteatri näitlejail sellist
lavaliikumise oskust kui kolleegidel, kes õhtust õhtusse ilma
nukuta ise laval on, nii et sellest seisukohast torkas silma
näitlejatöö küündimatust. Kui aga hakkasime ainult nukke
vaatama, varjutas inimene nuku. Kuid etendus oli igatahes lõbus,
nooruslik ja fantaasiarikas.” 942
|