EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

NUKUTEATER SÕJA-AASTAIL

1941. a traagiline sõjasuvi seadis Eestimaa taas uude poliitilisse situatsiooni: ühe suurriigi – kommunistliku Nõukogude Liidu ülemvõim asendus teise suurriigi – fašistliku Saksamaa ülemvõimuga. Hoolimata sõjaaja rasketest majanduslikest oludest jätkasid Saksa okupatsiooni tingimustes tööd kõik Eesti teatrid, ka Eesti Draamateatri nukuteater.

Saksa okupatsiooni ajal kannatas kõigepealt nukulavastuste kujunduslik külg. Materjalide hankimine nukkude ja dekoratsioonide tarvis muutus päev-päevalt raskemaks. Ka oli puudus nukuvalmistajatest-kunstnikest. Uusi nukunäidendeid kirjutades pidid autorid arvestama tegelastena olemasolevaid nukke. Vanade nukkude kasutamise tõttu ei saanud aga juttugi olla mingist ühtsest kujundusstiilist.143

Uus poliitiline situatsioon puudutas nukuteatrit tunduvalt vähem kui draamateatrit. Üldtendentsiks sai suundumus meelelahutuslikkusele. Selle peamiseks põhjuseks oli püüd põgeneda traagilisest reaalsusest, aga ka Saksa okupatsioonivõimude piirangud ja ettekirjutused repertuaari valikus. Nõukogulikku propagandismi asendas pealesurutud saksameelsus. Kui draamateatri osas nähti peamise väljapääsuna klassika osakaalu suurendamist, siis aitas nukuteatrit taas tema ainestikule omane kuuluvus muinasjutu- ja fantaasiamaailma. Jätkatakse niisuguste algupärandite lavaletoomist, mida iseloomustab sisu primitiivsus ning kus peatähelepanu on pööratud kaleidoskoopiliselt vahelduvatele, sageli omavahel nõrgalt seostatud meeleolukatele seikluslikele pildikestele.

Oma esimeses näidendis “œHallsaba” asetas ka H. Vaag pearõhu tegevusele ning viis sõnalise osa miinimumini. Eeskujuks olid talle sealjuures Lo Tui näidendid. Et “œHallsaba” sisutiheduse aste väga lahjaks jäi, seda on märkinud ka autor ise. “œSee näidend on kirjutatud ühe muinasjutu järgi hiirest. Väga primitiivne süžee: hiirel on jäme saba, millega ta sugugi rahul ei ole. Ta igatseb rõngassaba, nagu on põrsal. Kui ta soov täitub, ei valmista see talle rõõmu, sest nüüd jääb saba igale poole kinni. Näidend oli mõeldud jõuluetenduseks ning rohkem seda ei mängitud. Oma esimese katsega ma ise ei jäänud sugugi rahule. Kuid tänu O. Seliaru tööle lavastajana ning Lo Tui abile tuli lavastus palju huvitavam välja, kui ma lootsin. Mitmesuguste lavastuslike efektide ja tantsude lisamisega suutsid nad isegi anda etendusele vajaliku pikkuse, mida tekstiline materjal ei oleks võimaldanud.” 144 V. Mettus kirjutab Eesti Sõnas avaldatud lühiretsensiooni kokkuvõtteks: “œKogu “œHallsaba” aga ongi määratud väikestele, kes lavalt pakutavast ei otsi veel sügavat mõtet, vaid keda ettekanne rahuldab seda enam, mida rohkem on laval elavat “œsagimist” ja sära.” 145 Lavapildid olid Asta Pilarilt ja muusikaline kujundus Aili Müürilt. Hiirepoeg Hallsaba Välejalga mängis L. Tui, laste varasemaid tuttavaid Antsu ja Tiiut M. Orgussaar ja A. Ripus. Jõuluvana oli H. Vaag. Lavastuses tegid veel kaasa H. Siirak, L. Koorits ja O. Seliaru.

Ka järgmised kolm sakslaste ülemvõimu ajal esietendunud nukulavastust jäid n-ö keskmisele realavastuslikule tasandile. Neilegi oli omane primitiivne, selge tegevus, kusjuures ei peetudki vajalikuks nukuteatri tollasele “œpärispublikule” – mudilastele – mingit erilist kompositsiooni või keerulisemat intriigi pakkuda.

L. Tui “œÕnnepoisi” lavastas O. Seliaru. Karjapoisi osas esines M. Orgussaar. Teistes osades lõid kaasa L. Tui, B. Mikkal, H. Vaag, O. Liigand ja O. Seliaru. Enamikul näitlejail tuli kehastada kolme või isegi nelja osa.

Kuigi Lo Tui püüdis kujundajana anda oma parima, ei võimaldanud sõjaaja kehvad majanduslikud olud enam kätte saada endist esinduslikkust ning säravust. Nagu fotodelt näha võib, olid loomnukud tähelepanuväärselt loomutruud ning hoolikalt väljatöötatud liigestega. Ka nende liikumine pidi olema seetõttu loomulik. Fotodelt hakkavad silma karjapoisi peened, nukumeistrilt lausa filigraanset tööd ja kannatust nõudnud sõrmed. Nõiad seevastu olid juba palju grotesksemad. Efektselt oli lahendatud nõidade kohaleilmumise stseen. Kuigi nii mõnedki nukkudest olid suurest “œesinemisest” üsnagi luitunud ja kulunud, pakkusid arvukad loomnukud väikesele publikule rohkesti rõõmu ja elevust. Kriitika märkis, et “œ“œÕnnepoiss” oma lavapiltide, muusika ja lauludega moodustab kena terviku, mida jälgid heameelega” .146 Laulud olid A. Müürilt ja A. Ruusilt.

H. Vaagi näidendi “œPrints Lohevõitleja” lavapildid kujundas Hedda Hakker (Marie Underi tütar). Esmakordselt mängis Draamateatri nukulavastuses kaasa Poska teatrist üle tulnud A. Kaktus-Mägi, kellele oli usaldatud Tüdruku keskne osa. Kaasa mängisid veel Aadu Pirnsalu, H. Siirak, A. Müür, J. Rebane, Vidrik Gutman ja H. Vaag. Viimane on oma teise näidendi kohta kirjutanud: “œEt lastele vaheldust pakkuda, viisin tegevuse kaugele põhja. Nii sain kasutada huvitavaid efekte, kasutades laval pooleksmurduvaid jääkamakaid. Lavastusele tehti ka üks uus nukk – jääkaru. Nagu hiljem selgus, jäi just see nukk lastele kõige enam meelde, sest ta oli uus ja puhas. Printsidest ja kuningatütardest peategelased ei võitnud aga laste poolehoidu, sest nad olid vanad ja sobimatud.” 147

Samal hooajal jõudis lavale veel Lo Tui “œJutuvana pajatab” . Ka seekord oli üks tegelane – Jutuvana – laval elavplaanis. Teda esitas Aado Hõimre. Nukkudega mängisid O. Seliaru, O. Liigand, A. Pirnsalu, J. Rebane, V. Gutman, A. Mägi, A. Leetva, A. Ruus ja H. Siirak. V. Mettus kirjutas Eesti Sõna lühikeses retsensioonis, et L. Tui on kirjutanud oma näidendi nii, et see suudab “œmudilasi huvitada ja kaasa kiskuda” . Selles nägigi retsensent nukutükkide ülesannet. Tegijaid ja ka kriitikuid rahuldas seegi, et lapsed jälgisid “œerilise heameelega” nukktegelaste paraade, tseremooniaid ja tantse. Tantsunumbrid olid selleski lavastuses nukkude liikumise tugevaim külg, ent “œkõndimine ei taha ega taha minna loomulikumaks” .148 Mettus kiitis veel H. Hakkeri keni lavapilte ning soovitas Draamateatri nukuteatril edaspidi katsetada ka nukupantomiimiga, nähes viimases ilmselt võimalust nukkude liikumise parandamiseks.

Sügisel 1943 määras Draamateatri direktor L. Kalmet H. Vaagi nukuteatri kunstiliseks juhiks. Selleks ajaks oli viimasel juba valminud kolmas nukunäidend “œVõlude riigis” , mille autor ka ise lavastas. H. Vaag: “œPearõhu asetasin huvitavatele lavatehnilistele võtetele nagu lendamine ja muud selletaolised fantastilised trikid. Arvan, et laste seisukohast lähtudes ei olegi niivõrd oluline näidendi sisu, kuivõrd niisugused tähelepanuköitvad lavalised efektid.” 149 Nagu näha, pooldas ka H. Vaag nukuteatrit kui kireva tegevustikuga revüüd, kui efektide ja trikkide teatrit, kus on lubatav sisuline primitivism. Viljandi ajalehe Sakala võrdlevas arvustuses Draamateatri nukuteatri lavastusele “œVõlude riigis” ja samal hooajal esietendunud L. Tui näidendile “œHaldjas Kastetilk” kirjutatakse: “œMõlemad nukunäidendid kalduvad kõrvale realiteedist, haaravad ebatõelist võludeilma. Lapsed aga elavadki oma kujutluste maailmas ning seega ei saa halvaks tunnistada võlurite, nõidade ja ebatõeliste rännakute miljööd.” Samas artiklis lisatakse: “œMis puudutab näidendi ülesehitusse, siis on Lo Tui nukunäidend kompositsiooni mõttes ühtlasem. Helmut Vaagi näidendil on kirevaid üksiknumbreid esimeses vaatuses rohkesti – nii alguses kui ka tsirkuse pildis –, kuid teine vaatus kandub enam puhtakujulisele sündmuse arendamisele. Üldiselt võib aga nende algupäraste nukunäidenditega kõigiti rahule jääda.” 150 Ka “œVõlude riigis” tegelaste hulgas olid Tiiu ja Ants, keda seekord mängisid A. Mägi ja O. Seliaru. Võluri osas oli O. Liigand. Lavastuses tegid kaasa veel V. Gutman, A. Leetva, Hansi Karro, A. Pirnsalu, H. Siirak, J. Rebane ja Meta Rotberg. Selleski nukutükis püüti suurelt osalt läbi ajada eelnevatest lavastustest pärit nukkudega, värskendades neid värvimise ja uute riiete abil. (Nukuriietuse kavandas Erna Kiin.) Et võimalikult väiksema materjalikuluga suursugusemat lavalist efekti saavutada, hakati nukulava tagapõhjaks kasutama musta sametit. Lisaks kaunile kogumuljele (kujundas H. Hakker) jäid sellisel juhul ka nukkude niidid nähtamatuks.151

Ka Lo Tui neljas nukunäidend “œHaldjas Kastetilk” viis vaataja muinasjutulis-fantastilisse maailma, kus puud, linnud ja loomad kõnelevad, taevatähed elavad, kus uduemandad ja haldjad tegutsevad, kus vikerkaaremehikesed vikerkaart venitades selle katki rebivad ja siis uuesti kokku püüavad lappida jne.152 Kriitik A. Adson märkis ajalehes Maa Sõna, et “œHaldjas Kastetilk” on kirjutatud silmas pidades omaaegse nukuteatri võimeid ja võimalusi ning “œasendab üksiku nuku ulatuslikuma ja kindlama liikumise tegelaste vaheldumise ning pildilise kirevusega, nõudes dekoraatorilt-lavasisustajalt hulga optilist illusioonirohket sisutööd.” 153. Nimiosalist mängisid vaheldumisi A. Mägi ja A. Leetva. Teistes rollides esinesid L. Tui, H. Siirak, M. Rotberg, A. Pirnsalu, O. Seliaru, O. Liigand, V. Gutman ja M. Suurallik. Lavastuse peamine võlu peitus meeleolulises kütkestavuses ja romantikas. Arvustaja Erna Aavasaar märkis, et “œnäidendi mõjulepääsus oli olulisi teeneid H. Hakkeril” .154 A. Adsonile meeldis tähtede riigi puhtus, sära ning ebamaisus, mis kriitiku sõnade kohaselt olevat “œpuhkuseks suuremailegi vaatajaile” .155 E. Aavasaare arvates oleks aga nukkude välimuses võinud enam toonitatud olla karakteersemad elemendid. Järjekordselt ei rahuldanud teda nukkude liikumine. Arvukast tegelaskonnast pidas E. Aavasaar ainult Putuka (H. Siirak) liikumist enam-vähem normaalseks. Nii “œVõluriigis” kui ka “œHaldjas Kastetilga” mängimist jätkati ka 1944. aasta sügisel avatud Riiklikus Noorsooteatris.