NUKUTEATER TAAS DRAAMATEATRI JUURES (1948 – 1951)

MOSKVA RIIKLIKU KESKNUKUTEATRI MÕJUST EESTI NUKUTEATRI ARENGULE

Juba 1947. a novembris oli Tallinna külastanud Moskva Riiklik Kesknukuteater. Selle teatri juht oli aastast 1931 Sergei Obraztsov. Kaasas olid lastelavastused “œAladini imelamp” ja “œSaabastega kass” . Kui meil oli tol ajal levinud arvamus, et nukuteater on mõeldud eelkõige vaid lastele, siis Moskvas ja Leningradis hinnati seda lavakunsti liiki hoopis avaramalt. Nukuteater on ikkagi kõigepealt teater ja nukuteatris on võimalik käsitleda niisuguseid probleeme, mis puudutavad igas eas teatrikülastajat. Oli ju Skupa teatri repertuaariski etendusi nii lastele kui täiskasvanutele.

Novembris 1948 tuli Moskva Riiklik Kesknukuteater Tallinnasse teistkordselt. Seekord oli kaasas etendusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. 17.–29. novembrini anti Tallinnas Estonia kontserdisaalis viisteist etendust. Esineti ka Pärnus ja Narvas. Lastele mõeldud lavastustest olid külalisetenduste kavas “œSaabastega kass” , “œLõbusad karupojad” ja “œVõlukaloss” . Täiskasvanutele näidati aga “œHarilikku kontserti” , mis hiljem, 1952. a nimetati ümber “œEbatavaliseks kontserdiks” ja püsis väikeste muudatustega aastakümneid teatri repertuaaris.207

Moskva Kesknukuteatri külaskäigu tähtsust ja mõju Eesti kutselise nukuteatri arengule on võrreldud Skupa marionett-teatri omaga. Kui viimane pani aluse nukuteatri tekkimisele, siis Moskva Kesknukuteatri esinemised mõjutasid suuresti meie nukuteatri edasist arengut. Selle tulemusena võeti marionettide kõrval kasutusele ka teisi nukusüsteeme. Esimesena meie lavastajatest vaimustus uue süsteemi eelistest H. Vaag. Juba Noorsooteatris oli ta oma “œPõrsake Nahv-Nahv” lavastuses rakendanud üksikuid käpiknukke. Obraztsovi teatri külalisesinemisi käsitlevas artiklis imetles H. Vaag “œlavastuses “œHarilik kontsert” kasutatud jaava-nukkude süsteemi, nende mehhanisme, lavastuses kasutatud tehnikat ja nukkude käsitamise meisterlikkust näitlejate poolt” .208 O. Liigand: “œÜllatava uudsusena tundus /.../, et ühe nuku juures tegutses korraga mitu näitlejat, kusjuures igal neist oli nuku liikumapanekuks täita eri ülesanne, ent ometi sujus kõik sünkroonselt. Samuti avanes /.../ “œmusta kabineti” saladus, kus musta sameti taustal, musta sametisse riietatud ja seega publikule nähtamatuks muudetud näitlejad esitasid 12 nukuorkestrandiga ühe džässipala hämmastavalt virtuooslikult” .209

Juba 31. detsembril 1948 esietendunud G. Vladõtšina nukunäidend “œTalumatu elevandipoeg” (R. Kiplingi jutustuse järgi) lavastati käpiknukkude ja sirmiga. Esietendust reklaamivast tekstist võib lugeda: “œSee on /.../ S. Obraztsovi mõjul esimeseks katsetuseks meiegi nukulaval rakendada käpikkinda süsteemi. Nööride abil liikumapandavate nukkude kõrval on käpiknukkudel suur eelis: nad võimaldavad palju temporikkamat ning painduvamat mängu. Ringreisidel maakeskustesse, kus meie Nukuteater on alati oodatud külaliseks, rõõmustab uus lavastus kogu kollektiivi hõlpsa transpordi võimalustega. Lastele saadakse nüüd külakosti pakkuda ka neis koolimajades, milles puudub lava, sest kogu lavaehitus seisneb siin päris lihtsas sirmis.” 210

Lavastaja H. Vaag on meenutanud ettevalmistustööd “œTalumatu elevandipoja“œ lavaletoomiseks: “œOskusi polnud kellelgi ka käpiknukkude valmistamiseks. Selle töö “œTalumatu elevandipoja” jaoks võttis enda peale Draamateatri butafor Valdek Holt(d). Püüdsime kõik talle nõuga ja jõuga abiks olla. Näitlejal Aino Raidil oli kodus väike pehme mänguahv, millele sai käe sisse panna ning käsi ja jalgu liigutada. See ahv saigi meie käpiknukkude ristiisaks. Kuigi ta polnud mõeldud nukuteatri jaoks, sai ta siiski oma erilise liikuvuse tõttu au osaliseks olla eeskujuks meie tulevaste teatrinukkude valmistamisel. Muidugi nuputas nii V. Holt kui ka näitlejad ise meie lavanukkudele juurde mitmesuguseid täiendusi, et näitlejad võiksid neid laval tõeliselt elama panna. Hiilgavaid tulemusi see esimene katse muidugi ei andnud. Proportsioonid ei õnnestunud – kui elevandil olid isegi jalad sirmil, siis jaanalinnust oli näha ainult kael. Publikule näis see uudne süsteem väga meeldivat. Ka näitlejad olid rahul, sest selles süsteemis sai kergema vaevaga vältida nukkude vänderdamist laval. Juurutasimegi sellest lavastusest alates selle süsteemi järkjärgult oma teatrisse. Eriti agar oli seda õhutama F. Veike.” 211

Draamateatri “œTalumatu elevandipoeg” ei olnud siiski päris esimene käpiknukkude süsteemis lavastus Eesti kutselises nukuteatris. Juba varem Viljandi draamateatris Ugala valminud S. Preobraženski “œTädi Liisi muinasjutud” oli lavastatud käpiknukkudega. Kuu aega enne “œTalumatu elevandipoja” esietendust Tallinnas jõudis “œUgalas” publiku ette M. Å urinova nukunäidend “œKülmataat” , mis oli samuti lavastatud käpiknukkudega.

Järgmisena esietendus H. Vaagi näidend “œSaarmas Ahnepäits” . Selles lavastuses katsetati süsteemide segu. “œNäidendi kõrvalliinis tegutsesid kaks elavat näitlejat nukulava ees – vanamees ja poiss. Nendega koos kasutati mõnda käpiknukku, omaette tegevust arendasid marionettnukud.” 212

V. B. Turovski “œVõlupeeglis” esinesid aga nukulaval esimesed inim-käpiknukud. Esialgu nägid need välja veel üsnagi primitiivsed.213 Uut tüüpi nukke püüdsid elustada juba kogemustega nukunäitlejad: H. Vaag, L. Tui, R. Kuremaa, A. Kivirähk, M. Martin-Orgussaar, A. Raid, M. Varango, L. Rost jt.214

Kuna uue nukusüsteemi rakendamiseks puudusid vajalikud teadmised, otsustati kümme nukutrupi liiget saata Leningradi (nüüd Sankt-Peterburg) tutvuma Leningradi Riikliku Nukuteatri ja J. Demmeni nimelise nukuteatri etendustega. Õppereis sai teoks 1949. aasta septembris. Selle käigus tutvuti Leningradi Riikliku Nukuteatri alt juhitavate nukkude (käpik-, varras-, pulknukud) valmistamise ning käsitsemisega ja ka lavatehniliste seadmetega. Seal õnnestus näha ka parajasti Leningradis külaskäigul oleva Moskva Riikliku Kesknukuteatri etendusi lava nn köögi poolselt. Pärast õppereisi korraldatud tootmiskoosolekul otsustas Tallinna Riikliku Draamateatri nukukollektiiv üle minna sirmitagusele mängule ning alt juhitavate nukusüsteemide kasutamisele ja kavandas selle tarvis ulatusliku tulevikuplaani.215

Leningradist saadud kogemusi püüti esmakordselt realiseerida 18. detsembril 1949 lavale jõudnud A. Aleksandrova ja N. Gerneti “œRohelistes vägilastes” .

Tegu oli n-ö tüüpilise nõukogude näidendiga, kus ülistati julgeid pioneere, kes kaitsesid nisupõldu nii umbrohu ja kahjurite kui ka kõike hävitava ja kõrvetava tuule eest. H. Vaag tutvustas kavvavõetud nukunäidendit Õhtulehes: “œNäidend on kirjutatud huvitavas ja lastele arusaadavas vormis ja käsitleb Nõukogudemaa pioneeride teadlikku tööd mitšuurinliku teaduse alal, et kaasa aidata stalinliku looduse ümberkujundamise plaani läbiviimisele. Rohelised vägilased – need on metsad ja vööndid, mis istutatakse steppi. /.../ Pioneerid külvavad metsa, mis kasvab ja rohelise sõjaväena kaitseb nisupõlde kõrvetavate tuulte eest. Kõrvetav tuul on sunnitud meie stalinliku hiiglaplaani ees jäädavalt taanduma.” 216

“œRohelised vägilased“œ oli esimene kaasajateemaline näidend meie nukuteatris ja jäi oma kõrge poliitilisuse astmega küllaltki erandlikuks nukuteatri tavapäraselt neutraalsemas muinasjutumaailmas. Teema oli tol ajal väga aktuaalne217 ning muidugi tervitati niisuguse ajakajalise ja propagandistliku näidendi repertuaari võtmist ka ajakirjanduses ilmunud arvustuses.

F. Veike lavastuse kunstilist taset hindas tollane kriitika täiesti rahuldavaks. Siiski on märgitud ka “œmõningaid puudujääke” . Nii kirjutas Oskar Põlla: “œLavastaja oleks võinud julgesti VII pildi ära jätta, sest Kõrvetava Tuule kahjulikkusest on vaatajal küllaltki selge kujutlus, tema lavaleilmumine lõpp-pildis on juba niigi ette valmistatud. Roheliste vägilaste võitlus ja võit näidendis oleks tulnud selgemalt välja tuua. Me peaksime tunnetama ja nägema roheliste vägilaste võimsust; puud peaksid kasvama palju suuremaks ja neid peaks olema märksa rohkem. Näitlejaist tuleb tunnustavalt esile tõsta M. Varangot, kes Sanja osas oskas esile tuua pioneerile omast võitlusindu, kartmatust ja tragidust, mille tõttu ta muutus noortele vaatajatele südamelähedaseks ja eeskujuväärivaks. Ants Kivirähki Kolja juures kippus aga domineerima hädaldav joon, mis pole selle osa juures millegagi õigustatud. Heaks saavutuseks oli H. Vaagi Metsateadlane. Siin suutis näitleja anda veenva kuju nõukogude teadlasest. Autori teksti oskas näitleja ilmekalt kooskõlastada nuku liikumisega. Maimu Orgussaare Naistraktoristis oli rõhutatud töörõõmu ja abivalmidust, mistõttu ta nukk muutus meile lähedaseks. L. Rost Lendurina ja J. Kalt Ratsurina patustasid teksti õige rõhutamise, sõna selge väljatõstmise vastu, mille tõttu mõtte selgus paiguti kannatas. Tuulispea L. Tui esituses oli tore saavutus, kuid lavastaja ja näitleja peaksid jälgima seda, et noortes ei tekiks tema vastu hirmutunnet, vaid pigem vastikust ja hukkamõistu. Sama on maksev ka L. Rosti ja H. Vaagi Kõrvetava Tuule kohta. Loomade-lindude osatäitjad tulid oma ülesannetega hästi toime. Nii F. Veikese Siil, R. Kuremaa Rebane kui A. Raidi Lõoke said teenitult noorte teatrikülastajate elava tähelepanu osalisteks. Üldise puudusena peab aga näitlejate juures märkima lauluteksti ettekande ebaselgust. Siin on nukunäitleja seatud eriliste raskuste ette: jälgida muusikalist saadet, liigutada nukku ja hoolitseda teksti selguse eest. Selle küsimuse lahendamisel peab diktsiooni selguse saavutamise kõrval hoolitsema ka muusikalise saate suurema nõtkuse eest.” 218

Kunstnik Hugo Miti kavandatud nukkudest hindas kriitika õnnestunumaks linde-loomi ja mitmeid allegoorilisi kujusid. Lavastuses “œRohelised vägilased” oli kasutatud niisuguseid nukke, mis on saadud, kui jaava- ehk varrasnukult on vardad eemaldatud ja nuku pead ja käsi liigutatakse nuku sisemusse peidetud kangikeste abil.219 “œRoheliste vägilaste” dekoratsioonid olid tavapärasest lakoonilisemad. Kui varasemates lavastustes esines enamasti nukulava ülekuhjamist, mis takistas nukkude jälgimist, siis selles lavastuses oli seda viga välditud.

Kuigi nukuteatritegijad olid jõudnud märgata käpik- ja jaava-nukkude eeliseid, ei loobutud esialgu ka marionettidest. A. Liperovski näidendi “œPunane lilleke” lavastas F. Veike taas marionettidega. O. Põlla oma arvustuses leidis “œnukkude liikumises kohmakust ja küündimatust” ning soovitas teatril esialgu jääda ühe süsteemi juurde, “œet saavutada maksimaalseid tulemusi” .220 Koletise osatäitjana kasutati lavastuses elavat inimest. Selle kohta arvas O. Põlla: “œSee on kardetav võte, sest nukkude ja lavadekoratsioonide mõõtude määratu suur erinevus, võrreldes inimesega, võib purustada tõepärasuse illusiooni. Antud juhul oli lahendus õnnestunud, sest näitleja lavaline paigutus oli hästi leitud ja osava valgustuse kasutamisega saavutatigi soovitud tulemus.” 221 Näitlejatest on tollane kriitika esile tõstnud M. Varango ja M. Orgussaare õdesid, R. Kuremaa Koletist, H. Vaagi Muinasjutuvestjat, A. Kivirähki Kaupmeest. O. Põlla: “œTublit tulemust näitas L. Tui oma suhteliselt väikeses osas. Näitleja saavutas kuju seesmise arenemise ja nuku välise liikumise vahelise kooskõla, mille tõttu tema poolt antud vana amm muutus meile lähedaseks ja elavaks.” Ka Aino Raid Leenakese keskses rollis “œsuutis luua meeldejääva kuju” .222 Siiski oleks tal tulnud O. Põlla arvates kasutada enam pehmemaid südamlikumaid toone, eriti etenduse alguses, et eraldada Leenakest rohkem vanematest õdedest.

H. Miti lavakujundus mõjus küllaltki lakooniliselt. Oli välditud muinasjutus kirjeldatud Koletise aia suursuguse lopsakuse edasiandmist nukulaval. Kunstnik oli oma kujunduse aluseks valinud kontrastsuse printsiibi; mustal taustal erendas vaid üksainus punane lilleke.223 O. Põlla: “œLavakujunduslik külg H. Miti poolt rahuldas, välja arvatud kaupmehe kodu, mil puudus arhitektuuriline ühtsus. Paneb mõtlema, miks kunstnik ja lavastaja lähtusid lavastuse dekoratiivsel lahendusel suure lava printsiipidest? Milleks märgiti Koletise lossis erinevaid mänguruume vahe-eesriidega, kuna nukulava annab siin märksa suuremaid võimalusi? Teistsugune lahendus oleks võimaldanud näidendi mõtet meile palju lähemale tuua. Ka kostüümide värvide valikusse oleks pidanud kunstnik palju hoolikamalt suhtuma, samuti nukkude juuste värvi. Nukkude väline ilmestus peab aitama esile tuua nende sisemisi omadusi. Ebaõnnestunud kostüümi- ja parukavärvi valiku tõttu ei erinenud Leenake küllalt selgesti vanematest õdedest.” 224 Tegelikult oli Leenakese kostüüm valmistatud väga ilusas lilltikandis, ent tema kleit oli roostepunast värvi, õdede kostüümid olid aga puhastes värvitoonides. Peenel tikandil ei olnud publiku jaoks mingit tähtsust, seda ei olnud tillukesel kleidil saalis üldsegi näha.225 Tagasiminek marionettnukkude liikumises võrreldes Noorsooteatri perioodiga oli märgata eriti nukkude tantsustseenides.

Olulist osa “œPunase lillekese” lavastuses etendas V. Tarkpea muusikaline kujundus. Nagu mitmetes Noorsooteatri nukulavastustes, kasutati seegi kord orkestrit. Kui Noorsooteatris oli orkester all orkestriruumis, et ta ei segaks vaatajat ega tõmbaks laste tähelepanu nukkudelt eemale, siis Draamateatris oli orkester toodud lavale, täpsemalt lava sügavusse. Olenevalt vajadusest võisid pillimehed olla publikule nähtaval või varjatud lavakardinatega.226

Enne “œRohelisi vägilasi” , oli väljaspool statsionaari toimunud veel üks esietendus. Statsionaaris aga 25. septembril 1949 lavale jõudnud H. Vaagi näidendit “œSuur unistus” ei mängitudki. Põhjusi, mis praegu üsna koomilistena võivad tunduda, selgitas A. Lauter Draamateatris toimunud teatrikülastajate arutluskoosolekul. Teatri töötulemustest aru andes ütles ta: “œVaagi nukunäidend “œSuur unistus” oli samuti teatri eksitus, /.../ millele alles teatrikülastajad, arvustajad pärast kontrolletendust ja hiljem /.../ päris õigustatud etteheiteid tegid, kus teater oli suhtunud hiirtesse kui väga süütutesse ja armsakestesse loomakestesse – nad on ka näidendis välja toodud väga positiivsetena, vähemalt üks osa nukunäidendi tegevusest sünnib hiirte perekonnas – sellejuures tähelepanemata jättes, et meie noored tunnevad hiiri kui röövikuid, keda peab hävitama.” 227 Ei osanud tegijad ette aimata, kus osa vaatajaid ja kriitikuid tonte näha võiksid. Ja et ajalugu kipub korduma, näitas samalaadne süüdistus paarkümmend aastat hiljem, 1970. aastal, lavastuse “œMuinasjutt hiirepojast” arutelul.

14. mail 1950 sai lavaküpseks kolmest lühinäidendist koosnev nukuetendus: S. Maršaki “œTare-tareke” , H. Vaagi “œPõrsake Nahv-Nahv” ja “œLähme metsa seenele” . “œTare-tareke” oli tuntud vene muinasjutu ainetel loodud värsivormis nukulavastus. Seni näitlejana kaasa teinud Raivo Kuremaale sai “œTare-tareke” esimeseks iseseisva lavastajatöö prooviks.228 H. Vaagi “œLähme metsa seenele” oli aga esimene populaar-teaduslik näidend nukuteatri laval. Lool puudus küll dramaturgiline ülesehitus, ent nukulavalt püüti lapsi õpetada eristama söögi- ja mürgiseeni. Rekvisiitoritel oli lavastuse ettevalmistamise käigus tööd küllaga, sest neid seeni oli väga palju, mida nukulavalt publikule näidati. H. Vaagi “œPõrsake Nahv-Nahv” esietendus aga juba teistkordselt:esmalavastus kuulus Noorsooteatri repertuaari.