RIIKLIKU NOORSOOTEATRI NUKUTEATER (1944 –
1948)
VISA TÖÖGA TEHNILISELT KEERULISTE
SUURLAVASTUSTENI
Üheks Noorsooteatri perioodi
suurlavastuseks kujunes S. Maršaki “Kassi
maja” . Lavastus oli tehniliselt raske oma paljude nukkude,
massistseenide, rohkete liikumiste ja pildivahetustega. Alice Mägil oli küll kavas lavastada “Kassi
maja” pöördlaval, kuid see mõte ei saanud kahjuks
teostuda.189 Tuli ikkagi kasutada juba tuntud lintlava, kuna
tollal puudusid pöördlava kasutamiseks vajalikud tehnilised
võimalused. Ka polnud vajalikeks eeltöödeks piisavalt aega.
Töötempo lavastuste ettevalmistamisel oli alati väga hoogne,
lisaks oli kaks lavastust üheaegselt töös. Puudust tunti
lavatehnilistest töötajatest. Neid ei jätkunud korraga mitme
lavastuse juurde.
Lugu oli raamitud proloogi ja epiloogiga. Neis esinesid
elavplaanis rändlaulikute-jutustajatena A. Kivirähk, R. Kuremaa, F. Veike jt. Nende seas ka Kassi-Liisu osatäitja
V. Karusoo kassi kostüümis. Rahvapärased ning
stiilsed tantsud lavastuse tarvis seadis Helmi Tohvelman.
Alice Mägi: “Näidendis on palju
huvitavaid ja karakteerseid tüüpe, mis vajasid hoolikat
väljatöötamist. Näitlejail õnnestusid osad hästi. Peaosa,
Kassi-Liisut mängis õnnestunult Vaike Karusoo. Karakteerse ja
huvitava kuju lõi Ants Kivirähk Kassi-Liisu kojamehe kõuts Nurri
osas. Edusamme oli teinud ka Raivo Kuremaa. Tema rikas Sokk
õnnestus juba palju paremini kui prints “Kristallkingakeses” .
Head kujud olid Kukk ja Kana Lembit Lahe ning Agnes Holdi esituses. Kaasa mängisid veel Ludvig Rost, Helmut Vaag, Ferdinand Veike, Marta Tarto, Aino Raid, Hansi Karro ja Helga Purre. Dublantidena tegid kaasa A. Laht ja V. Haava. Proloog ning epiloog nõudsid
näitlejailt head muusikalist ettevalmistust. See tuli ka tõesti
hästi välja. Oma laululise osa esitas selles väga meeldivalt
Vaike Karusoo.
“Kassi maja“ lavastuse dekoraator oli Alfred Saldre. Ta valmistas nii lava- kui ka nuku- ja
kostüümikavandid. Et lavastuse väliskujundus oli ühe ja sama
inimese käes, oli väga õige, sest nii saavutati ühtne stiil
ning õiged värvikombinatsioonid nii lava- kui nukukujunduses.
Horisondile olid paigutatud üksikud valgustatud detailid, mis
andsid suurepärase sügavuse ning perspektiivi mulje. Lavastuses
oli rohkearvuliselt pilte ning tegevuse ühest kohast teise
kandumist. Tegevus algas Kassi-Liisu majakese õues. Tulid
külalised. Neil oli vaja astuda majja, liikuda selles ühest toast
teise, mis pidi olema publikule nähtav. Maja põlemise pildis tuli
panna nukke voolikutega kiiresti jooksma läbi maastiku. Kõigi nende liikumismuljete
saavutamiseks pidasin õigeks kasutada lavastuses lintlava, mis
andis üsna head maastikuliikumise efekti. Koos sellega polnud vaja
kasutada sildade sõõri, vaid ühtainust lava tagaseinas olevat
silda. Kasutasin “Kassi majas” ka mitmeid lavatehnilisi efekte.
Majakese põlemine oli loomutruu. Tuletõrjevoolikutest pritsiti
tõelist vett, ööpildis särasid taevas tähed jne.
Dekoratsioonidetailid olid seekord kõik plastilised. See jättis
pildiliselt hea mulje, kuid nõudis nukuliigutajailt muidugi
suuremat hoolt ja tähelepanu, et nukuniidid
dekoratsioonidetailidesse kinni ei jääks. Eriti ettevaatlik tuli
olla plastiliste puude ning põõsaste puhul. Ka varasemates
lavastustes oli osalt kasutatud plastilist dekoratsiooni, kuid
palju vähesemal määral. Nukuvalmistamise meisterlikkus oli
kasvanud. Nukud olid elastsed ning liikuvad. “Kassi maja” nukud
nõudsid muidugi jälle eelnevat laboratoorset tööd, sest
tegemist oli loomnukkudega, kelle proportsioonid on erinevad
inimnuku kehast. Tuli leida uusi võtteid, kuidas võimaldada igale
loomnukule iseloomulikke liikumisviise. Resultaat oli kõigiti
hea.
“Kassi majale” kirjutas muusika Vladimir Tarkpea. See oli tema esimene töö
nukuteatrile, kuid tõeline saavutus selles žanris. V. Tarkpea
tutvus põhjalikult näidendi ning lavastuse omapäraga. Pidevalt
pidasime kahekesi nõu, millist meeleolu peab avaldama üks või
teine stseen lavastuses. V. Tarkpea jälgis kõike hoolikalt ning
kirjutas muusika, mis oli tõesti orgaaniliselt kokku kasvanud
lavastuse iga väikseima nüansiga. Minu arvates ei olnud
nukuteatris nii head ja sobivat muusikat olnud. /.../ “Kassi
maja” oli muusika rohkuse tõttu peaaegu nagu väike nukuooper.
Muusikalise osa esitas muidugi jälle orkester, mida juhatas
Linda Saul.
“Kassi maja“ lavastus oli heaks kooliks näitlejate
meisterlikkuse kasvule. Näitlejaile oli ta kõvaks pähkliks nii
nukukäivitamise kui ka sõnalise osa suhtes. Näidend oli
riimkõnes, mille omandamine ei läinud algajail näitlejail sugugi
kerge vaevaga. Lugemisproove oli seepärast rohkesti, kus püüti
kõigepealt likvideerida kõnest paatos, mida riimkõne vägisi
tahtis esile kutsuda. Enne lavaproove ei alustatud, kui eranditult
kõigil oli tekstiandmine korras. Lavastus õnnestus hästi, sest
kogu prooviperioodi vältel ei esinenud väiksematki tööpinge
langust. Ma nõudsin proovidel äärmist distsipliini, rahu
ja vaikust.” 190
Kriitika hindas “Kassi maja” kui tehniliselt raske lavastuse
puhul edusamme nukkude liikumises. Samas aga soovitati pöörata
suuremat tähelepanu sõnalisele osale, teksti interpreteerimisele.
Ette heideti halba kuuldavust ja kõne monotoonsust. "Samuti on
teatrikülastajal küllalt pingutav siduda kõnet ühe või teise
kujuga, kuna piirjooned ühtede või teiste repliikide vahel on
vähe eraldatavad.” 191 K. Kask leidis samuti, et sõnalises osas on liialt
palju kunstlikku häälepingutamist, vähe selgust, iseloomustavat
ja loomulikku. Sõnalise osa kadumamineku tõttu jäävat näidendi
tuum noorele teatrikülastajale kättesaamatuks.192 O. Liigand peab põhjuseks asjaolu, et “näitleja ei
pea kinni oma nukk-tegelase karakterile omasest kõnerütmist ja
läheb kaasa partneri rütmiga” .193 Sirmiteatris, kus näitleja pole nähtav, on see O.
Liigandi arvates suur viga.
Lavastuse efektseim pilt oli tulekahjupilt, mis aga K. Kase
arvates “omab üksnes kirjeldavat väärtust ega lisanud otseselt
midagi sisulisele arengule” .194 Kunstnik A. Saldrele heideti ette detailide rohkust
nii nukukostüümides kui ka dekoratsioonis, mille taustal
nukud hästi ei eraldunud. Kriitika on “Kassi maja” kolmest
vaatusest õnnestunumaks pidanud viimast ja seda valgustuse ja
dekoratsioonide lihtsuse poolest, mis omakorda muutis kogu
sündmustiku paremini jälgitavaks.
1948. a alguses esietendunud H. Vaagi
näidendile “Põrsake
Nahv-Nahv” oli selle kirjutamisel ja lavastamisel eeskujuks
Moskvas nähtud “Hanekese” lavastus sealse Kesknukuteatri
esituses. Selles lavastuses oli kasutatud käpiknukke ja ka üht
näitlejat elavplaanis. H. Vaag asendas karjase muinasjutuvestjaga,
hanekese asemel sai loo peategelaseks põrsake, kellega koos
tegutsesid nukulaval veel siil ja rebane – esimesed käpiknukud
eesti nukuteatri ajaloos. F. Veike on meenutanud, et võrreldes
seni kasutusel olnud marionettidega olid käpiknukud palju
lihtsamad, algelisemad, ent oma liikumises küllaltki
üllatavad.195
Suurlavastuseks ja ilmselt ka kõigi Noorsooteatri
nukulavastuste tipuks kujunes N. Gerneti “Aladini
imelamp” L. Martini lavastuses. H. Vaag oma mälestustes on
meenutanud “Aladini imelambi” lavastusest järgmist:
“Lavakonstruktsioon oli siin eriti suur ja keeruline. Sillad
ümbritsesid sõõrikujuliselt kogu lava. Nukkude, samuti ka näitlejate
liikumisvõimalus oli suur. “Aladini imelamp” läks maksma
peaaegu draamalavastuse hinna, kuid tulemus oli ka
hinnatav.” 196 “Aladini imelambi” lavastuses oli kasutusel ka
elavplaan. Mitmedki stseenid näidendis olid üles ehitatud
pikkadele dialoogidele, mille esitamine marionetilaval oleks
mõjunud monotoonselt. Lavastaja katkestaski nii mõnegi stseeni
marionettlaval ja jätkas seda juba elavate näitlejatega.
Niisugune elav- ja nukuplaani vaheldumine muutis lavastuse
dünaamilisemaks ja aitas vältida võimalikku staatikast tulenevat
igavust. “Aladini imelamp” jäigi Noorsooteatri viimaseks
nukulavastuseks.
1948. a Riiklik Noorsooteater likvideeriti.
Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsuse käskkirjale oli alla
kirjutanud Kaarel Ird. Teatrite dotatsioonide vähendamise tõttu
oli tarvis läbi viia koondamisi ja seda otsustati teha
Noorsooteatri sulgemisega, kuigi 1947. a oli see olnud suurima
külastatavusega teater Tallinnas. Tollased kultuurijuhid
põhjendasid oma otsust noorsooteatri profiilile vastava võimeka
trupi puudumisega.197 See oli oma nelja-aastases eksistentsis
märgatavaid edusamme teinud Nukuteatri kollektiivile ebameeldivaks
üllatuseks.
Riiklik Noorsooteater ühendati Draamateatriga ja nimetati Uueks
Teatriks. Noorsoolavastuste lülitamises Uue Teatri
repertuaariplaani nähti võimalusi nende kunstilise taseme
tõstmiseks. Iseseisva noorsooteatri taasrajamine pidi toimuma
lähemas tulevikus, nagu kinnitas tolleaegne Kunstide Valitsuse
juhataja K. Ird.198 Küllap loodeti Riikliku Noorsooteatri
näitlejakaadri vabanenud osaga täiendada ka väikelinnateatrite
koosseise, millede komplekteerimisega oli tol ajal raskusi.
|