EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

NUKUTRUPI JA REPERTUAARI KUJUNDAMINE

Seoses Eesti Draamateatri tegevuse laienemisega kasvas ka direktor L. Kalmeti töökoormus. Ta oli sunnitud aktiivsest nukuteatrialasest tegevusest loobuma, kuid jälgis nukuteatri arengut ja käekäiku ka edaspidi. Tema soovitused ja näpunäited olid nukutrupis eriti hinnas. Eesti Draamateatri nukutrupi hingeks sai V. Alev, kes oli lõpetanud Draamastuudio teatrikooli 1927. aastal (III lend) koos E. Tinni, A. Meringu, E. Vaarmani jt. Nukuteatri töölehakkamisel oli V. Alev esialgu assistendi kohustes, ent peagi määras L. Kalmet tema oma järglaseks, usaldades talle nii nukuteatri juhi kui lavastaja ülesanded.

1939. aastast hakkas lavastaja ja dekoraatori kõrval töös osalema ka nukukujundaja. Kui seni kasutati eri lavastustes sageli ühtesid ja samu nukke, neid sisule vastavalt veidi ümber kohandades, siis nüüdsest pidid iga lavastuse jaoks valmima omad nukud vastavalt näidendi karakteritele. L. Martini “œAastaaegade” ja G. Helbemäe “œMiki-Hiir Eestis” kavalehtedel näemegi kõrvuti lavastaja V. Alevi ja dekoraator P. Raudvee nimega ka nukkude kujundaja (kostüümid) Lo Tui nime. Sõna “œkostüümid” taga peitus enamat kui ainult riietusesemete kavandamine. Tolle ajal silmapaistva kostüümikunstniku Natalie Mey kostüümikavanditel olid välja joonistatud ka tegelaste karakteripärased näojooned. Mõned näitlejad püüdsid isegi ennast grimeerida nende kavandite järgi. Lo Tui püüd oli jäljendada Natalie Meyd nukkude kavandamisel ja tema jooniste järgi voolitigi marionettide pead. Seega tuleb Draamateatri näitlejat Lo Tuid pidada esimeseks nukkude kujundajaks Eestis. Siit alates valmisidki kõigi Eesti Draamateatri nukulavastuste marionetid tema kavandite järgi (v.a L. Väravase nukunäidendile "Lend Kuu peale"). O. Liigandi hinnangul olid aga Lo Tui nukud naturalistliku kallakuga, kujunedes väikesteks loom- või inimkoopiateks ning sattudes nii sageli vastuollu lavakujunduse tinglikkusega. O. Liigand oli seisukohal, et stiiliühtsuse mõttes pole kahte kunstnikku ühes lavastuses üldse vaja. “œLavapildid ja nukud olgu kujundatud ikka ühe ja sama kunstniku poolt.” 101

Kuna nukudramaturgia järele tunti suurt puudust, siis n-ö olude sunnil asus nukunäidendit kirjutama noor näitleja Leo Martin. Tema oli esimene näitlejast näitekirjanik, kes nukuteatrile kirjutas. Hiljem on nii mitmedki näitlejad ja lavastajad nukuteatri repertuaari täiendamise eest hoolt kandnud, sest algupärast nukunäitekirjandust on ikka nappinud. Nagu G. Helbemäe varasemates näidendites, oli ka L. Martini esmanäidendis “œAastaajad” rohkem tähelepanu pööratud kujunduslike efektide võimalustele, liikumisele ja meeleolule ning alles seejärel sisulisele küljele. Kuna L. Martin tundis hästi nukulava, selle olustikku, maitset ja võimalusi, sai ta seda kõike “œAastaaegade” kirjutamisel ära kasutada.102 Päevalehe arvustaja V. Mettus märkis, et “œAastaajad” on “œelavalt kirjutatud” .103 L. Soonpää aga pidas “œmuidu päris kena” näidendi puuduseks asjaolu, et autor on loo unenäona kujutanud, mis teeb “œväikestele asja segaseks” . Kriitik lisas: “œmeie lastekirjanikud põevadki muinasjutufoobiat. Nad püüavad iga hinna eest realismi paistet säilitada ja nii nad mõnikord ajavad laste arusaamise hoopis segi.” 104

Arvustajate A. Adsoni, L. Soonpää, V. Mettuse ja R. Kangro-Pooli arvates kulges nukumäng laval elavalt ja lõbusalt. Pöördumistega lavalt püüti publikut veel täiendavalt aktiviseerida. V. Alev oli leiutanud palju humoorikaid võtteid. Humoristlik käsitlusviis lõi läbi ka saatemuusika valikus. Tondikesed näiteks tantsisid ei rohkem ega vähem kui “œLamberth-Walki” muusika järele. “œTõepoolest sobiv muusika allilma sellikestele.” 105

“œAastaaegadeski” olid tegelasteks Tiiu, Ants ja Pauka, kellega mängisid jällegi O. Ungvere, M. Orgussaar ja V. Alev. Seekord rändasid nad autori tahtel läbi aastaaegade. Teistes osades olid R. Kalk, L. Tui, O. Seliaru ja A. Tihkan. “œAastaajad” jutustas sellest, kuidas tuntud tegelaskolmik metsas suusatades ära eksib. ” Nüüd koduteed otsides läheb seikluseks, mis neid viib kokku Pakasevana ja Külmapoistega, Metsavana ja Kevadneitsiga. Siin on ilusaid allegoorilisi pilte külma tulekust, kevadlillede tantsust ja pakase taandumisest sooja kevade ees. Siis satuvad seiklejad maa-aluse kurjavaimu valdusse, aga nad põgenevad, ronivad mööda vikerkaart üles ja jõuavad Kõue ja Pikkeri juurde, kes tülitsedes sünnitavad äikest.” 106 Rahvalehe arvustaja A. Adson leidis, et “œAastaaegade” lavastuses oli rõhk rohkem lavastuslik-dekoratiivsel küljel kui üksikkujude vilunud või üllataval liikumisel ja jäsemete käsitlemisel, ning lisas, et “œviimast tuleks aga püüda saavutada” .107 L. Soonpää aga täheldas näitlejate vilumuse kasvu nukkude liigutamisel, sest “œliikumine laval läks kõigiti libedasti” . Ka “œhääled” olevat korralikud. Eriti tõstis L. Soonpää esile O. Ungvere Tiiu lapselikku rääkimisviisi.108 V. Mettus kiitis näitlejate “œelavat mängu ja hästikuuldavat teksti” .109 Üksmeelselt hindasid kriitikud P. Raudvee loodud kauneid muinasjutumaastikke ning põnevaid, leidlikke lavapilte kui “œAastaaegade” lavastuse üht suurimat väärtust. R. Kangro-Pool kirjutas oma arvustuse lõpetuseks: “œSee on mitu korda rohkem väärt, kui need kallismänguasjad, karrast laevad, tinast kahurid ja kummist nukud, mida külluses ostetakse lastele.” 110 Ajakirja Teater maikuu numbris 1939 on kirjutatud, et nukuteatri kaks lavastust “œVäikesed rändurid” ja “œAastaajad” rahuldasid nii arvustajaid kui ka publikut. “œSiin on teatri töökava liikunud kahes suunas – nukkude repertuaari soetamine ja vastava lavakunsti tehnilise külje väljakoolitamine. Mõlemaid on suudetud lõppenud hooaja jooksul märgatavalt täiendada ning paindlikumaks muuta, nagu seda vahest kõige paremini tõendas teine lavastus – L. Martini “œAasta-ajad” .” 111

Teatavasti töötas Eesti Draamateater allüürnikuna võõras majas. Alles hooajast 1939/40 sai Eesti Draamateater maja enda valdusse. Remondi käigus suleti halva nähtavuse ja kuuldavusega kolmas rõdu ning otsustati seda edaspidi kasutada prooviruumideks. Seoses sellega muutusid ka nukuteatri loomingulised tingimused endisest soodsamaks. Nukutrupile anti avarad prooviruumid maja kolmandal korrusel. Neist suuremasse ehitati statsionaarne marionettlava, kus näitlejad võisid igal vabal hetkel harjutamas käia.

Esimeseks nukulavastuseks, mida Draamateatri päris omas majas ette valmistati, sai “œMiki-Hiir Eestis” . See oli G. Helbemäe kolmas täispikk nukunäidend ning neljas lavastus ühtejärge, kus keskseiks tegelasteks olid Tiiu, Ants ja Pauka. Neile lisandus laste lemmik Miki-Hiir, keda nukulaval juhtis S. Reek. Tema Miki-Hiir oli olnud ka G. Helbemäe lühinäidendi “œMänguasjade mäss” üheks tegelaseks. Nüüd oli aga Miki-Hiir viidud täiesti uude situatsiooni. Lapsed mitte ainult ei kuulnud raadio vahendusel populaarseks saanud laulukest “œMiki-Hiir merehädas” , vaid nägid ka nukulavalt, kuidas ta sõidul Piritalt Kalaranda tormi meelevalda sattununa võitleb lainetega, mis temale peaaegu elu maksis. Viimaks jõudis Miki-Hiir Antsu ja Tiiu juurde, kes teda tutvustasid Eestiga, näitasid jaanituld, panid vägikaigast vedama, mustlasmaadlust maadlema jne. Mõned hetked viibis tema seltsis ka Haapsalu Valge Daam, kellele peagi lisandus Suur Tõll, kes arvas heaks lühikeseks ajaks ärgata ja tegevusse astuda.112 Suur Tõll oli selles nukutükis antud elavplaanis.

Uus Eesti arvustaja L. Soonpää arvates oli “œlibreto küll korralik, kuid vähese fantaasiaga koostatud” . Puudujääke selles osas pidid korvama lavastaja V. Alev ning kunstnik P. Raudvee.

Lavastust ja lavapilte hindasid A. Adson, L. Soonpää ja V. Mettus üksmeelselt kordaläinuks. L. Soonpää täheldas edusamme ka nukkude liikumise osas: “œNukud liiguvad üsna vabalt ja akrobaatikatki teevad nad päris rahuldavalt.” 113 Teised kriitikud nukkude käsitsemise osas nii optimistlikud ei olnud. V. Mettus kiitis hiirekeste loomulikku liikumist, ent märkis samas, et seda “œteiste tegelaste kohta kahjuks ikka veel öelda ei saa” .114 A. Adson hindas “œkõige vilunumaks” liikmeks V. Alevi Paukat.115 “œSakala” arvustaja kirjutas aga ühe Tallinna esietendusele eelnenud mängukorra kohta: “œMis puutub nukkude käsitamisse, siis ei saa just nentida, et siin draamateaterlased just silmapaistvat eduteed oleks käinud.” 116 Hinnati teksti edasiandmise oskust, s.o sõnalist osa, mis suure lava näitlejate puhul on üsnagi loomulik. Kaasa mängisid M. Orgussaar, O. Ungvere, V. Alev, S. Reek, L. Tui, A. Tihkan, A. Talvi, R. Kalk ja O. Seliaru. A. Adson täheldas vajadust pöörata kõrvuti kujundusliku küljega suuremat tähelepanu saatemuusika valikule, et see oleks rohkem etendusega kooskõlas. Heli kvaliteetsemaks muutmiseks soovitas ta aga “œhankida parema grammofoni” vana krigiseva asemel.117

Eesti Draamateatri nukuteatri eredaimaks lavastuseks sai Linda Väravase nukunäidend “œLend Kuu peale” (Tallinna esietendus 28. aprillil 1940). “œPeategelasena esineb näidendis agar poiss Jaak, kes lendab kahe targa täheteadlase poolt ehitatud kuulitaolise imesõidukiga Kuu peale, kus kohtab kuuelanikke, imeloomi ja muid elukaid.” 118 Uudiseks oli see, et näidend oli kirjutatud värsskõnes. A. Adson kirjutas: “œSee tükk, nagu meil enamasti, ei sisalda just palju ega ühtlast tegevust. Riimid on lohakad. Tekst takerdub paiguti arutlustesse /.../. Kuid see hea pluss oli ometi asjal: võimaldas anda fantastilise lavastuse.” 119 Ja seda võimalust kasutasid lavastaja V. Alev ning kunstnik P. Linzbach tolle aja tingimusi arvestades maksimaalselt.

Varemalt Prantsuse filmides peadekoraatorina tegutsenud, ent seejärel sõja jalust kodumaale naasnud suure andega kunstniku Peeter Linzbachi kujundus saigi selle lavastuse peamiseks väärtuseks. “œTema poolt loodud lavapildid ja nukud olid kujundatud tinglikult, sealjuures oskuslikult värvi, valgust ja kõiki tehnilisi võimalusi ära kasutades.” 120 “œImelised valgused ja värvid vahelduvad, lennumasin põleva sabaga lendab kui kratt läbi taevalaotuse ja veidrad loomad, linnud Kuu peal on väga hea kunstilise maitse tulemus P. Linzbachi poolt” .121 Nukudki olid eredad ja fantastilised. A. Adson oli arvamusel, et kui kunagi korraldataks meil teatrinäitus, siis “œeviksid need uhked nukud seal silmapaistva koha” .122 Kuna nukud olid kujundatud tinglikult, siis polnud ka nende liikumisel vaja taotleda loomulikkust. See andis näitlejaile nukukäsitsemises palju vabamad käed. R. Kangro-Pool märkiski edasiminekut nukkude liikumises. Ka sõnaline osa pälvis arvustajate kiitust. “œMõnus inimestepaar olid prof. Imekäpp (R. Kalk) ja doktor Plaks (O. Seliaru) – viimane tegi palju lõbu oma ürgkohtlase tooniga ja teise sõnade kordamisega.” 123

O. Liigand arvas, et “œ“œLend Kuu peale” vastas oma dramaturgia ja teostuse poolest täielikult nüüdisaja nukuteatri nõuetele ja spetsiifikale” . Ta lisas: “œSee lavastus kõigi oma komponentidega oleks pidanud saama omamoodi etaloniks järgnevatele lavastustele, kuid jäi kahjuks ainukeseks, sest edaspidi satuti jälle naturalismi kammitsatesse.” 124