EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)

TEATER VAJAB MUUTUSI

Uut hooaega alustas Eesti NSV Riiklik Nukuteater 10. oktoobril 1964 põhjalikult remonditud ja ümberehitatud ruumides. Eelnenud hooaeg oli möödunud väga rasketes tingimustes. 1963. a teatris aset leidnud tulekahju läbi said tugevasti kannatada saali seinad ja sisustus.497 Pikaleveninud kapitaalremondi tõttu oldi pidevalt ratastel ja uuslavastused valmisid juhuslikes ruumides, kus õnnestus ennast allüürnikuna sisse seada.498

Pärast remonti oli Nukuteatri saal põhjalikult muutunud. Ripplagi, mis vähendas saali kõrgust umbes 1,8 meetri võrra, võimaldas ka lava valgustamise ümber korraldada. S. Levin kirjeldas uut olukorda: “œEnne asus valgustaja kabiin lava taskus. Sealt ei saanud valgustaja näha lavapilti ja töötas nö. pimesi. See kahandas valgustamise kunstilist taset. Nüüd asub kabiin lava ees lae all. Kabiini aknast on lavapilt hästi nähtav ja valguse reguleerimine muutub seega hoopis hõlpsamaks.” 499 Täiuslikum valgustusaparatuur oli tehtud Teatriühingu Tootmiskombinaadis. Nukuteater oli esimene teater Eestis, kus see täiustatud portatiivne aparatuur tööle rakendati. Saadi ka uus ja kvaliteedilt eelmisest märksa parem heliaparatuur. Ühtlasi oli täiustatud ruumi ventilatsiooni. Kalorifeeride abil tagati ruumides lastele sobiv õhutemperatuur. Paraku ei suutnud maja kapitaalremont ja rekonstrueerimine lahendada teatri ruumiprobleemi. Endiselt ei olnud teatril proovisaali ega kunstniku tööruumi.500

Hooaeg avati U. Leiese kolmanda näidendiga “œNõgesed ja kapsad” . See oli lihtne didaktilise sisuga looke, mis jutustas töökatest jänkulastest, kes kevadel hoolega aeda kaevasid ja kapsaid külvasid, et talvel toidupoolist võtta oleks. Vembu neile mängis aga rebasepaar, kes jänkulaste kapsaseemned varastas ning nõgeseseemned asemele poetas. Näidend oli kirjutatud värssides, rütm oli küllaltki vaheldusrikas ning tekst lahe.

Ajastu vaimus oli näidendis rõhutatud töökuse teemat, mis autori poolt oli leidnud lustaka, mudilasepärase lahenduse. Jänkulapsi mängisid L. Tall ja M. Jürgo, karusid B. Mitt ja O. Paesüld, rebastepaari H. Raa või M. Toompere ja O. Liigand ning Lumemeest K. Renel. Kriitika hindas näitlejate ansambliühtsust, mängutempot ja -kergust ning mõnusat huumorit. Erilist kiitust vääris Nukuteatri õppestuudio õpilane Maie Toompere, kellel Rebase-eide roll oli debüüdiks kutselise teatri laval. Tähelepanu äratas ka tema hea diktsioon. D. Normet pidas R. Kuremaa lavastust selgeks, lihtsaks ja maitsekaks.501 Need kolm iseloomulikku joont olid omased enamikule R. Kuremaa lavastustele. Meeldiv oli kriitiku arvates ka lavastuse kujunduslik külg (kunstnik R. Laidre, kunstnik-skulptor I. Golditš). Lakoonilised ja stiilsed dekoratsioonid mõjusid läikpaberist välja lõigatud ja värvilisele taustale kleebitud piltidena lapse joonistusvihikust.

“œHästi pääsevad sellel napil taustal mõjule pikkade liikuvate kõrvade ja kohevate sabatuttidega jänkud, ilusad lumivalged kanad ja teised mänguasjade plaanis väljapeetud nukud. Pildiliselt on eriti kenad esimene ja viimane pilt: jänkude maja talvel lumemehe ja lumesajuga. Õnnestunud detail on pika varda otsas oma kevadist teekonda alustav päike!” kirjutas D. Normet.502 Paraku vähendas efekti halb tehniline teostus. Vabises rebaste maja, kui Rebase-taat või Rebase-eit rõdul seisis, samuti kippus kõikuma jäneste kapsakelder. See tulenes ilmselt dekoratsioonialuste väärast struktuurist.

D. Normet: “œKui rebasetaat varastab mesilastaru ja ruttab koju, pole tausta (kuuskede, rebaste maja ja lamamistooli) liikumine tema liikumisega sünkroonis, mille tõttu kaob jooksu jälgimise illusioon. Kõige suurem küsimus tekib aga seoses kapsaste ja nõgeste lavalise kujutusega. Nukuteatris on see täiesti loomulik, kui mõni lill, puu või labidas elab ja võtab sündmuste käigust osa. Näidendis “œNõgesed ja kapsad” on aga nimikangelased taandatud elutu rekvisiidi tasemeni. Tegevus käib nende ümber, nemad ise aga ei reageeri sellele (välja arvatud nõgesed rebaste tagaajamisestseenis). Kapsataimed on ilmetud ja sulavad taustaga kokku. Kui jänkud teise vaatuse algul oma kapsapeenraid rohivad, on takjapoiss hoopis aktiivsem, püüdes nende käest pääseda, kapsad aga ei avalda mingil kombel oma suhtumist toimuvasse.” 503

Vajakajäämised tehnilises teostuses pani kriitika tehnilise kaadri voolavuse arvele ning soovitas mänguliselt olulise rekvisiidi liigutamise teha ülesandeks näitlejaile. Küsitav on muidugi, kas selles lavastuses oli ikka vaja neid kapsaid elusaks mängida.

Teine hooaja uuslavastus oli N. Gerneti “œLoomade kontsert” . See oli selle näidendi teine lavastus Eestis. Kui eelmine lavastus võlus lavakujunduse lihtsuse, armsate loomnukkude, puhtuse ja ilu poolest, siis uus lavastus oli tehniliselt väga keerukas. Mitte kõik selles polnud ühteviisi õnnestunud, etenduste tase kõikus. “œLoomade kontsert” F. Veike uues redaktsioonis kujutas endast eksperimenti nukuteatri võimalustest ning kogu tollase sirmiteatri arsenali demonstratsiooni. Kasutatud oli musta kabinetti ja väga mitut sorti nukke.

“œLoomade kontsert” koosnes kahest osast. Esimene osa oli rohkem tegevuslik, kujutades endast ettevalmistust suureks kontserdiks. Teine osa oli kontsert ise. See koosnes üksiknumbritest: esitati orkestripalu, duetti, balletti, mustkunsti, akrobaatikat jne. Numbrid olid tehniliselt keerukad ja sageli oli ühe nuku liigutamisega ametis mitu näitlejat. Lavastuses osalesid L. Tui, V. Luup, Maie ja Hendrik Toompere, M. Tarto, A. Silla ja H. Gustavson. Ja ka R. Agur mängis selles lavastuses näitlejana kaasa – jänkude orkestri dirigenti Jänes Kapsastet, hiljem ka Varest. Muusika oli V. Tarkpealt. Väga ilusad viisid olid, kuid küllaltki rasked.

Harry Gustavsonile oli “œLoomade kontsert” esimeseks lavastuseks, milles ta näitlejana kaasa tegi: “œOrkestrinukud (jäneste orkester) olid pulkkäpiknukud. Nendele olid uuendusena pandud mitte puust, vaid vasktorudest töödeldud pulgad. Torude ühendamiseks kasutati tolleaegseid plastmassist laualambi liigendeid. Need nukud said ainult ette-taha kummarduda. Küljele painutamine polnud võimalik. Kuna nuku pea oli raske, läksid liigesed väga kergesti katki. Kasutati palju dublantnukke. Orav oli pulkkäpiknukk, aga seal, kus ta esines õhuakrobaadina, oli nööridele kinnitatud hoopis dublant. Oli ka käpiknukke. Kaks hirve olid siluettnukud, mida juhiti nukkude jalgade küljes olevate varraste abil. Seda hirvede tantsu tegime Rein Aguriga kahekesi.” 504 “œLoomade kontsert” oli näitlejaile füüsiliselt küllaltki raske. “œLavastuses oli kasutatud musta kabinetti, st paljud numbrid (hirved, kurepoja laul ja tants) toimusid musta sameti taustal. Ka näitlejad ja nukkude vardad, mis ei tohtinud nähtaval olla, olid musta sametiga kaetud. Ilus, aga raske number oli kurepoja lauluke. Kurepoega juhtisid neli inimest, kes seisid sirmi kohal kõrgetel poodiumidel üleni mustades kottides, mille sees ainult silmaavad ja pilu hingamiseks. /.../ palav hakkab ja hingata ei ole midagi. Ja sealjuures pead siis ka kõnelema ja tegema kõike muud, mis sinna juurde kuulub. Kõrvad on kaetud, ometi peab ka partnerite teksti ja saatemuusikat kuulma. Seda lavastust ei olnud võimalik igal pool mängida, sest lavatehnilisi abivahendeid oli palju. /.../ Nende ülespanek oli raske ja võttis palju aega.” 505

“œLoomade kontsert” oli üks kuuekümnendate aastate menulavastusi. Seda mängiti kahe aasta jooksul 188 korda. 47 etendust anti Tallinnas, sellest statsionaaris 34.

Kogu oma senise eksistentsi vältel on Eesti kutseline nukuteater hädas olnud repertuaariga – headest nukunäidenditest on pidevalt puudust tuntud. Ent kuuekümnendatel aastatel kerkis repertuaariprobleem eriti teravalt päevakorda. Lihtsakoeline dramaturgia oli saanud arengu peamiseks piduriks. Rein Agur oli õpingute ajal Leningradi Teatriinstituudis näinud paljude välismaa teatrite võõrusetendusi. Seetõttu oli ta kursis uuemate teatrisuundumuste ja võimalustega ega tahtnud leppida primitiivsete, üksluisete, ideesügavuseta ja poeesiasärata näidendite lavaletoomisega. Ainsaks võimaluseks repertuaarikitsikusest üle saada ja lavastamiseks huvitavat materjali leida oli väärtkirjanduse instseneerimine.

Soovist anda nukuteatri repertuaari täiendavat poeesialaengut ja uudsemat kunstihõngu, instseneeris Rein Agur S. Lagerlöfi “œNils Holgerssoni” ja tõi selle ise ka lavale. R. Agur: “œKõik algab ikka sellest, mida mängida, siis tuleb ka see, kuidas mängida ja sõnumi küsimus. Minu arvates “œNils Holgerssoni” mõte algaski mul kunagi sellest, et repertuaar, mis me üle Venemaa saime – ei sobi. See, mis meie endi autorid kirjutasid, ega see ka suures osas midagi niisugust ei andnud, millega võiks teatrile vundamenti luua. Kui mujalt ei tule, siis tuleb ise materjali otsida, instseneerida. “œNils Holgerssoni” juurde jäin ma sellepärast, et seal on eepilise nukuteatri võimalus ja kultuurne tekst.” 506

Oma instseneeringus püüdis R. Agur maksimaalselt säilitada S. Lagerlöfi teosele omast arhailist keelt, kus oli arvestatud Rootsi maakondade keele eripärasid ja murdeid. Näitlejaile oli see esialgu vastuvõtmatu. Nad nõudsid seda harjumuslikku, suupärast igapäevakeelt. Oli ju senini nukunäidendites kasutusel ikka seesama keelepruuk, mida kasutati nii tänaval, kaupluses kui ka turul. Leiti, et S. Lagerlöfi teose keelelise eripära järgimine ei ole meie publikule arusaadav ega vastuvõetav.

Sisuliselt huvitas R. Agurit eelkõige Nilsi kujunemislugu. Ta otsis suurteosest välja mänguliselt kõige eredamad Nilsi arengut jälgivad stseenid. Lavastuse vältel muutus Nils halvast, egoistlikust, väikeste lindude ja loomade suhtes sadistlikust poisist heaks, mõistvaks, sõprust ja kaaslasi hindavaks. Lavastuse põhiideeks oli headuse alge leidmine ja kujundamine inimeses.

R. Kuremaa mängis Nils Holgerssoni kord elavplaanis, kord nukuga. Need üleminekud jäid aga tehniliselt kohmakaks. Kaasa tegid K. Renel, O. Liigand, M. Jürgo, O. Paesüld, L. Andrianova ja L. Mägi. Tehniline ülesehitus ning lavakujundus tervikuna jäid paraku selleski lavastuses illustreerivale tasandile. Taotletud üldistav-kujundlikku pilti ei suudetud luua. Ent “œNils Holgerssoni” lavastust tuleb hinnata kui Eesti Nukuteatri jaoks täiesti uut, varasemast erinevat kogemust.

23.–30. juunil 1964 toimus tollases Leningradis UNIMA korraldusel ülemaailmne nukuteatrite festival. Enamik Eesti Nukuteatri perest võttis sellest osa vaatlejatena. Õppestuudio õpilased esinesid Näitlejate Majas UNIMA juhtkonnale lavastusega S. Prokofjevi “œTuhkatriinust” , mille oli stuudiolastega nukupantomiimina lavale seadnud F. Veike.

Eesti teatriinimestel oli sellel festivalil võimalus näha huvitavaid etendusi mitmetelt välisriikide nukutruppidelt ja üksikesinejatelt. O. Liigandile jäi nähtust eredalt meelde O. Wilde`i “œTähepoiss” Rumeenia Constantsa nukuteatri esituses. Näitlejad oma laiade ürpidega moodustasid tühjale lavale elava dekoratsiooni, mis vastavalt mängukoha vajadusele silmapilkselt muutus. Mäng ise oli tihe, orgaaniline ja meeliköitev.507 Meie traditsioonilise sirmimänguga harjunud näitlejaile mõjus rumeenlaste esitus tavatult huvitava ja kaasakiskuvana.

1.–6. septembrini 1964 andis Tallinnas külalisetendusi S. Obraztsovi kunstilisel juhendusel tegutsenud Moskva Kesknukuteater. Tallinna Ohvitseride Maja laval anti 13 etendust. Näidati kahte lavastust täiskasvanuile ja kahte lastele. Tallinna publikule oli huvitavaim I. Å toki “œJumalik komöödia” . See näidend, mida hiljem mängisid mitmed draama- ja muusikateatrid (Eestis Pärnu Draamateater ja operetina Estonia) oligi algselt kirjutatud nukuteatrile. Selles lavastuses nägi Eesti nukuteatripublik avatud mängu – näitlejate (Looja ning mõlemad peainglid) vahetut suhtlemist nukkudega. Traditsioonilisemana mõjus “œEbatavaline kontsert” . See estraadikontserte parodeeriv satiiriline komöödia oli kokku pandud üksiknumbritest, mida sai aeg-ajalt uuendada või välja vahetada. Nii oli vahetult enne Tallinna esinemisi loodud ansamblit “œThe Beatles” parodeeriv “œSleep My Baby” .508 Mõningase paralleeli võis tõmmata selle moskvalaste lavastuse ja meie “œLoomade kontserdi” vahele. Tallinnas näidatud lasteetendused jäid aga täiskasvanute omadega võrreldes märksa kesisemaks ega pakkunud Eesti publikule ja nukuspetsialistidele midagi uut.

Kokkupuude teiste rahvaste nukuteatrikunstiga näitas ilmekalt selle kunstiliigi rikkalikku võimalustearsenali, arenguruumi ning eesti nukuteatri uuenemise vajadust. Et aga eestlane on juba kord loomult konservatiivne, siis see uuenemine oli visa tulema. Kuidagi ei tahetud näha midagi uut vana harjumuspärase ja juba lapsepõlvest armsaks saanud klassikalise sirmilavastuse kõrval. Läbimurret avatud mänguni tuli oodata veel terve aastakümme.