II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
BALTIMAADE NUKUTEATRITE FESTIVAL KAUNASES 1971.
AASTAL
Mais 1971 Kaunases toimunud Baltimaade nukuteatrite festivali
teemaks oli “Rahvakunsti mõju rahvusliku nukunäidendi lavalises
lahenduses” . Üsna täpselt vastas sellele teemale “Kaval-Ants ja
Vanapagan” . Hästi sobiv festivalil näitamiseks oli ka
“Kureke ja
Hernetont” , mis oli oma “lüürilis-emotsionaalses laadis
otsekui kvintessents teatri senisest arenguteest, kus juhtivaks
väljenduskomponendiks on olnud sõnaline tegevus ühenduses
tõepärasuse illusiooni taotlemisega” .629
Arvult oli see kolmas festival ja osavõtjate üksmeelse
hinnangu järgi kahest varasemast märksa huvitavam ja
kõrgetasemelisem. Seda rõõmustavam oli, et Kaunases kuulusid
meie Nukuteatri lavastused kindlasti festivali parimate hulka.
Nende puhul rõhutati näitlejameisterlikkuse kõrget taset ning
karakterite ja ka üldist meeleolukust. Diplomid sellelt
festivalilt tõid kaasa R. Kuremaa, M. Korjus ja L. Tui, aga ka lavastajad F. Veike ja R. Agur. Eesti Nukuteater elas 70-ndate aastate alguses
üle tõusuperioodi.
Festivalil nähtu ja kuuldu põhjal tõdes V. Kivilo, et tõusuteel olid teisedki festivalil
esinenud nukuteatrid. Ei tahetud “enam leppida ainult
tarbeväärtuslike, pretensioonitute lugudega, mis piirduvad ikka
liblikate-lindude, kasside-koerte, karude-huntide või laste
mängunurga tavapärase kujutamisega, kusjuures neid on tehtud
enamasti kerges komöödialikus laadis, hästi hoogsalt ja reipalt.
/.../ Kaunases nähtud etendused demonstreerisid, et juba
žanriliselt võib nukuteater olla ja peabki olema hästi
mitmekesine.” 630 Festivalipublik nägi tõelist tragöödiat,
sügavasisulist müüti, filosoofilist muinasjuttu, folkloorsele
materjalile rajatud etendust ja koguni balletti (Stravinski “Petruška” ).
Festivalietendusi jälgisid teiste seas ka J. Malík Tšehhoslovakkiast ning H. Ryl ja J. Wilkowski Poolast. Teisi etendusi vaadates ja
neid omavahel ning meie omadega võrreldes tulid Eesti Nukuteatri
inimesed V. Kivilo sõnutsi järeldusele, et “tehnilised oskused
ja meisterlikkuski on saavutatud, vajaka jääb aga
esmaavastuslikkusest, haarde laiusest ja mõtte
sügavusest.” 631 “Üldse oli festivalil palju mõttevahetusi selle
ümber, missugune peab olema tänapäevane nukuteater, kes on
kõige määravam – kas näitleja, kunstnik või
lavastaja.” 632
Festivali kroonimata kuningaks (žürii paremusjärjestust ei
määranud) kujunes Vilniuse Nukuteatri peakunstnik ja pealavastaja
V. Mazuras. Temalt oli eestlastelgi palju õppida:
“kui vajalik on kõigi väljenduskomponentide ühte fookusse
koondamine, kuidas leida võti just antud dramaturgilise materjali
lahendamiseks, milliseid erinevaid teid võib avastada teose
mõttetuumani jõudmiseks” .633
V. Mazurase filosoofilistest üldistustest ja ehtleedulikust
muinaspoeesiast kantud lavastus “Tuhast pardike” pani mõtlema
veel ühele olulisele probleemile – muusika väljendusvõimaluste
täielikumale rakendamisele nukuteatris. V. Kivilo kirjutas:
“Tavaliselt kasutatakse igas etenduses ka muusikat ja laulu,
eesmärk aga on seatud madalale. Muusika peab elustama, tooma
vaheldust, andma hoogu – ja ongi enamasti kõik. T. MakaĨinase
muusika /.../ aga kujutas endast üht tähtsamat väljenduslikku
komponenti, mis suuresti määras etenduse rütmid, lõi meeleolu
ja andis edasi allteksti. Kompositsioonitehniliselt (muusikalise
vormi kujundamise põhimõtteid rakendades) saavutas just helilooja
seda, et teos mõjuks erakordselt tervikliku ja ühtsena. Nii et on
võimalikud ka lavastused, kus juhtivaks faktoriks on
muusika.” 634
|