NUKUMÄNGUST TEISTES LINNADES

UGALA NUKUTEATER (1948 – 1951)

1948. a, kui Ugala juurde loodi nukutrupp, töötas selles teatris direktori ja kunstilise juhina endine Riikliku Noorsooteatri juht Leo Martin. 1949. a asus Ugala kunstilise juhi kohale Aleksander Sats. A. Sats, E. Toona ja L. Martin olid eri aegadel olnud kõige otsesemalt seotud nukuteatrialase tegevusega. Küllap see avaldas soodsat mõju ka Ugala nukuteatri arengule.

Ugala nukuteatri pidulik avaetendus toimus 17. jaanuaril 1948. Mängiti Enn Toona nukunäidendit “œSipelgas ja rohutirts” . Lavastasid kahasse A. Sats ja Riiklikust Noorsooteatrist Viljandisse üle tulnud A. Mägi. Kunstnikutöö tegi Evald Reier. Marionettnukkudega mängisid Ugala näitlejad Erna Konts, Ly Laar, Aino Helinurm, Karl Liigand, Aleksander Laar ja Voldemar Urbel.

Kohaliku ajalehe Sakala kriitika tõdes, et esimene katsetus nukuteatri vallas läks korda. Juba esimeses lavastuses suudeti demonstreerida tolle aja kohta täiesti rahuldavat nukumänguoskust.240 Suurt osa selles õnnestumises etendasid kindlasti A. Mägi rikkalikud nukuteatrialased kogemused, aga ka see entusiasm ja tehatahtmine, millega viljandlased nukumängu juurde asusid. Sellest hoolimata, et Ugala draamanäitlejail puudusid nukuteatrialaseks tööks kogemused ja kõike tuli alustada otsast peale, suudeti juba mõne kuuga omandada mõningane marioneti käsitsemise oskus. Võib arvata, et sõnaline osa ei valmistanud Karl Adra kooli läbi teinud Ugala draamanäitlejaile raskusi. Kindlasti aitas nukulavastustes ühtset ansamblit kujundada ka teatrile omane ansamblilik esituslaad, mis sidus Ugala erinevate lavastajate loomet.

Näidendit “œSipelgas ja rohutirts” kirjutades pidas E. Toona silmas kahte asjaolu: “œEsiteks – näidend olgu algajatele nukunäitlejatele jõukohane ja teiseks, olgu sellest hoolimata sündmusrikas, huvitav ning kasvatusliku väärtusega.” 241 Puukoi osas kasutati käpiknukku, ent kõik teised selle lavastuse nukud olid marionetid. E. Toona oli näidendile kavandanud ka järje, mis pidi väikesele vaatajale kõnelema esimeses osas tuttavaks saanud tegelaste edasisest käekäigust.

Teise nukulavastusena esietendus 1948. a Ugalas L. Martini “œAastaajad” , mille lavastas A. Mägi. Ants, Tiiu ja nende koerake Pauka jõudsid nüüd ka Viljandi teatri lavale. Ugala lavastuse juures on köitnud tähelepanu Evald Reieri lavapiltide ilu; üheks kaunimaks on hinnatud pilvede pildi kujundust. Sakalast võib lugeda: “œTeater “œUgala” on käesolevale lavastusele pühendanud erilist hoolt ning armastust. Lavastus on põimitud läbi muusikaga, tantsudega ja lihtsate meeldejäävate lastelauludega.” 242

“œAastaaegade” pildi- ja tegelasterohkesse lavastusse oli rakendatud peaaegu kogu tolleaegse Ugala näitlejaskond. Nimetada võiks siinkohal hilisemat Riikliku Nukuteatri direktorit Harald Tomsoni, Aleksander Laari, Harry Rumpi, Aino Helinurme, Leida Urbelit, Mari Kangilaskit jt. Antsu mängis Karl Liigand, Tiiut Ly Laar ja Paukat Voldemar Urbel. Viljandi pisipublikule oli aga uudiseks, et kõrvuti nukktegelastega-marionettidega tegi lavastuses kaasa ka üks näitleja elavplaanis.

Viljandlaste esimese nukuteatrihooaja kolmanda uuslavastusena jõudis publiku ette S. Preobraženski “œTädi Liisi muinasjutud” . S. Preobraženski nukunäidend koosnes neljast episoodist: 1. Kuidas Mall suureks kasvas. 2. Vaprad. 3. Haige rebane. 4. Haneke. Tädi Liisit mängis lavastaja A. Mägi ise ja Rebast L. Martin. Teistes osades olid Tiina Suits, Gottfried Falk, Mari Kangilaski ja Agnes Holt. “œTädi Liisi muinasjuttudele” kuulub tähelepanuväärne koht meie nukuteatri ajaloos seetõttu, et see oli päris esimene n-ö puht käpiknukkude süsteemis lavastus Eestis.243

Publiku huvi Ugala esimeste nukulavastuste vastu oli suur. Ajalehe Sakala (17.06.1948) andmeil külastas 1948. a suvehooajal mängitud 47 nukuetendust 15 306 inimest. Arvestades seda, et etendusi anti enamalt jaolt väikestes maakohtades, on see tolle aja kohta suur arv. Tunnustust Ugala esimesele nukuhooajale avaldati ka ajalehes Sirp ja Vasar, kus eraldi märgiti ära Viljandi teatri endise direktori E. Toona teeneid, ” kes nukuteatri kujundamisel Ugala juurde tegi /.../ ära suure töö...” 244

Ugala nukutrupi teise hooaja esimeseks uuslavastuseks sai M. Å urinova huvitav ja tegevusrohke nukunäidend “œKülmataat” ,245 mis oli juba varem võetud ka Riikliku Noorsooteatri repertuaari. “œKülmataat” oli puht käpiknukkude ja sirmiga nukulavastus. Mängisid Evi Rauer, Anu Põldar, Aleksander Niine, Mari Kangilaski, Harald Tomson, Raido Murss, Karl Liigand ja Voldemar Urbel. Külmataadi nimirollis esines Aleksander Laar.

I. ja V. Å vembergeri nukunäidendi “œKolm põrsakest” lavastuse leidis Sakala kriitik J. Selg olevat ühe parema võrreldes senise tasemega. Samas märgiti Laine Vaga ja Agnes Holti põrsakeste “œhead ja temperamendikat” esitust. Kolmas põrsake (Erna Konts) aga “œvõinuks olla antud pisut elavamalt, lastele meeldejäävamalt. /.../ Hunt mõjus üsna reaalselt, tekitades lavale ilmudes mudilaste hulgas suure põnevuse. Märkimist väärib siin Voldemar Adra oskuslik nuku käsitamine. Jahimehed Dube ja Bube (Eero Neemre ja Lembo Mägi) tõid oma ilmumisega pisipubliku hulka suurt elevust, mis tõusis eriti siis kõrgele, kui hunt lõpuks ometi kinni püüti. Lavakujundus ja nukukavandid E. Reierilt olid paremad viimasel ajal nähtust ja leidlikult antud.” 246

Järgmisena jõudis publiku ette “œRohutirtsu seiklused” . Selles “œSipelgale ja rohutirtsule” järjena kirjutatud nukunäidendis laseb autor E. Toona laiska rohutirtsu ümber kasvada virgaks viiulikunstnikuks, kirjaoskamatust lepatriinust saab aga kogunisti õpetaja. Edasiminekut on märgata ka sipelgate tegevuses, kellel õnnestub isegi telefoniside paigaldamine. “œVõrreldes nukunäidendi “œSipelgas ja rohutirts” esimest osa teisega on viimane tehniliselt ja lavastuslikult juba hoopis nõudlikum.” 247 Lavastusse oli põimitud tehniliselt küllaltki keerulisi marionettide tantsustseene, nagu näiteks kiilineiu tants, seente tants jne. Lisaks nukujuhtimise vilumusele nõudis mäng lavastuse arvukate putuktegelastega näitlejailt ka head looduse tundmist. Arvustaja J. Selg hindas näitlejate töö “œRohutirtsu seikluste” keerukas lavastuses kordaläinuks. “œOsalised – rohutirts Sirr-Sorr A. Laar, lepatriinu ja ämblik H. Tomson, sipelganoored Kärmas ja Peenikepiht K. Liigand ja L. Laar jt mõjusid usutavalt, eluliselt. Suur samm on edasi astutud nukkude juhtimisel (tantsud, kiilide lend jne.) samuti teksti edasiandmise osas. Märkimist väärib ka E. Reieri värvikas lavakujundus ning R. Mursi poolt seatud muusika.” 248 Kriitiku arvates kuulus “œRohutirtsu seiklused” Ugala nukulavastuste paremikku.

Siiski ei jätnud J. Selg oma kirjutises mainimata ka lavastuses esinenud puudusi, näiteks “œämbliku tarbetut siia-sinna liikumist” . Ühtlasi ei olnud kriitik rahul puutõugu osa autoripoolse arendusega; kahjuri tööle oleks J. Selja arvates pidanud järgnema hukkamõist ja karistus. Rahul ei olnud ta ka lavastuse lõpu minoorsete toonidega, mis olid vastuolus nende aastate optimisminõudega. Arvustusest võib lugeda: “œLaste jaoks pisut nukravõitu on ka näidendi lõpp: talve saabumine, hämarus ja päkapikkude laul. Efektilt on see kahtlemata kena ja lõpuks jäävad ju päkapikud elustama talvist loodust, kuid seda võinuks näidata kirkalt ja dünaamilisemalt, kasvõi nii, kuidas päkapikud ruttavad rõõmsalt suusatama või kelgutama, kusjuures sipelgate külast kostab rõõmus pillimäng: Sirr-Sorr näitab oma kunsti. Nüüd aga jäid rohutirtsu mänguoskusest vaid tema enda sõnad ja nii võib mudilastel tekkida kahtlus, kas Sirr-Sorr ikka tõepoolest õppis viiulimängu selgeks, sai kunstnikuks.” 249

“œRohutirtsu seiklustele “œjärgnes samal hooajal veel Supteli “œMaieke, perenaiseke” . Kahjuks pole ei see ega ka järgnevalt esietendunud L. Tui “œHaldjas Kastetilk” (esmalavastus 1944 Draamateatris, sama lavastus viidi üle ka Riikliku Noorsooteatri repertuaari) ajakirjanduses tähelepanu pälvinud.

1949. a lõpul jõudis Ugala nukulavale ka G. Vladõtšina “œTalumatu elevandipoeg” . Seegi nukulavastus oli juba aasta varem võetud Tallinna Draamateatri repertuaari. Ugalas mängis Elevandipoega K. Liigand, teistes osades tegid kaasa A. Laar, A. Niine, S. Tamm, L. Vaga, T. Kukk, M. Kangilaski, L. Laar ja V. Ader.

Ugala järgmiseks nukulavastuseks sai H. Medvedkina nukunäidend “œKitsetalled ja hall hunt” tuntud muinasjutu “œHunt ja seitse kitsetalle” ainetel. Tolle aja nõuetest lähtuvalt oli autor toonud kõrvuti muinasjutust tuntud hundi ja kitseperega oma näidendisse n-ö töömotiive kandva tegelasena sepatööga tegeleva karu Mihkel Mesikäpa. Siiski soovitati Sakalas ilmunud J. Selja arvustuses “œrohkem rõhku panna nukunäidenditele, kus loomade kõrval esinevad ka inimesed ja millest kommunistliku kasvatuse küsimused oleks välja toodud selgemalt kui käesolevas näidendis.” 250

A. Mägi oli “œKitsetallede ja halli hundi” lavastusse põiminud hulgaliselt tantse. Etendused kulgesid hoogsalt, kusjuures palju rõõmu valmistasid pisipublikule kitsetallede tantsud ja kepslemised ning E. Raueri eredalt karakteerne karupoeg Miku. J. Selja arvates “œpidanuks lavastaja rohkem tähelepanu osutama hundi osa mängijale“œ, samas lisades: “œantud kujul puudus vajalik kontrast. Tõsi küll, hundi (K. Liigand) libekeelsus kitsetalledega ja Mihkel Mesikäpaga kõnelemisel oli hästi edasi antud, kuid hundi kõnelused iseendaga, kust peab paljastuma tema õel murdjaiseloom, osutasid kohati (munade söömisel jne) koomilise varjundiga heatahtlikkusele.” 251 A. Põldari kitseemale soovitati aga ilmutada suuremat aktiivsust ja emotsionaalsust kadunud tallekeste otsimisel ja leidmisel. Karu Mihkel Mesikäpa rollis esines näitleja A. Niine elavplaanis (n-ö nukk-näitlejana) maskis ja kostüümis. A. Niine oli karu kujutanud veidi laisa, tüseda, ent lihtsa ja ausameelse töömehena, kes saab aru oma eksisammudest ning püüab neid ka heaks teha. Kahjuks olevat aga maski all kõnelemise tõttu jätnud soovida sõnade selgus. Kitsekestest tõstis kriitik esile E. Raueri Utekest ja E. Kontsa Nässakat. Teised kitsetalled võinuksid aga nii hääle kui ka liikumise poolest üksteisest rohkem erineda.

J. Kangilaski lavakujundus oli huvitav. Hästi mõjus J. Selja arvates fooni perspektiiv. Parimaks kunstnikupoolseks pildilahenduseks pidas kriitik karu sepikoda. Rahul ei olnud ta aga “œhilissuve tuhmi rohelise tooni ja lillede puudumisega: sündmustik toimus ju maasikate ajal” .252 Ka kitsetallede maja liiga lagedat ümbrust oleks kriitiku arvates võinud kaunistada lillede ja rohelusega. Ilmselt oli J. Kangilaski lavakujundus küllaltki lakooniline. Ja seda arvatavasti taotluslikult, et fooni kribu-krabuga mitte hajutada publiku tähelepanu.

1951. aastal esimesena esietendunud S. Maršaki “œKassi maja” poole pöördus A. Mägi juba teistkordselt. Mängiti marionettidega, nagu ka 1947. aastal Noorsooteatris. Kaasa tegid näitlejad O. Lumi, A. Üprus, V. Paltser, I. Frey, V. Kuusik, V. Liiv, L. Ojasalu, H. Arus ja V. Urbel. Kass Liisu osas oli A. Laane või A. Mägi. Kuidas aga käpiknukkudega enam harjunud näitlejad marionettidega toime tulid – sellekohased hinnangud ajakirjanduses puuduvad. Lava ja nukud kujundas Elmar Kristjan, muusikaline saade oli Einari Koppelilt.

Ugala teatris esietendusid 1951. a veel G. Matvejevi “œVõlukaloss” , J. Å vartsi “œPunamütsike” ja J. Kangilaski “œKriimsilm ja Reinuvader” . Aleksander Satsile oli “œPunamütsike” esimene ja ühtlasi ka ainus iseseisev nukulavastus. “œKriimsilma ja Reinuvaderiga” proovis Ugalas nukulavastajana kätt ka Karl Ader. Kujundas selle jällegi E. Kristjan.

J. Kangilaski oli näidendi kirjutamisel lähtunud eesti loomamuinasjuttudest. L. Kütt kirjutas ajalehes Edasi Ugala Tartus toimunud külalisetenduse põhjal järgmist: “œTeos on kirjutatud lastele päris huvitavalt ja arusaadavalt. Ainult kommentaarid näidendi ees ja järel olid täiesti liigsed. Lapsed mõistsid loo moraali – hunt on tõepoolest väga tige ja alatu kiskja! – juba näidendist endastki.” 253 Ent nimetatud Tartu etendusel jättis kõige enam soovida just lavatehniline külg. Ja ka nukud ning lavapilt olnud “œlubamatult primitiivsed” . Muidugi võis tol ajal nii mõnigi kord väljasõiduetenduste tase suuresti erineda statsionaaris toimuvate omast. Põhjusteks võisid olla nii transpordiprobleemid kui ka lava ebasobivad mõõtmed jne.

“œKriimsilm ja Reinuvader” jäigi 1948. a avatud Ugala nukuteatrile luigelauluks, lõpetades seega ühe etapi selle teatri ajaloos, mil ühe katuse alla mahtusid nii draama- kui ka nukutrupp. Kindlasti olid Ugala nukuteatril selle teatriharu edasiarendamiseks omad plaanid, ent seoses Eesti Vabariikliku Nukuteatri loomisega tuli tollase Eesti NSV Kunstide Valitsuse määruse põhjal kõik teiste teatrite juures tegutsevad nukuteatrid likvideerida.254

Oma eksisteerimisaja jooksul aastail 1948–1951 esietendus Ugalas neliteist nukulavastust. Neist viis olid algupärandid. Seega oli ka Ugalas nii nagu Eesti Draamateatri nukuteatriski vähenenud algupärase repertuaari osatähtsus. Vaid E. Toona “œSipelga ja rohutirtsu” kaks osa ning J. Kangilaski “œKriimsilm ja Reinuvader” olid kirjutatud spetsiaalselt Ugala tarvis. Seevastu oli suurenenud vene autorite näidendite osakaal (nagu draamateatrite repertuaariski).

Kuna Ugala nukutrupp teenindas peamiselt Lõuna-Eesti ja Draamateatri nukutrupp Põhja-Eesti piirkondi, siis ei ulatunud Ugala nukulavastuste hinnangulised vastukajad Tallinna ajakirjandusse. Seega ei ole võimalik ka Ugala nukuteatri taset päris õigesti hinnata ega võrrelda seda Eesti Draamateatri nukuteatri tasemega. Viljandlaste lavastustest kirjutas põhiliselt vaid üks arvustaja – kohaliku ajalehe Sakala toimetuse tollane töötaja J. Selg.

Ugalas ei loodud spetsiaalset nukutruppi, nukulavastustes tegid kaasa peaaegu kõik selle teatri tolleaegsed draamanäitlejad. Tänu Karl Adra tööstiilile ja osatähtsusele teatri noorte näitlejate kasvatamisel hinnati eriti sõna kui näitleja ühe peamise väljendusvahendi tähtsust. Pidas ju tol ajal teatris draamalavastajana töötanud K. Ader oma lavastustes eriti oluliseks “œsõna täpset kasutamist ja allteksti mahukust” .255 Nii on ka loomulik, et Ugala nukulavastustes vähemalt esialgu oli sõnaline külg tunduvalt tugevam võrreldes nukkude käsitsemise oskusega.

Ugala nukuteatris eelistati käpiknukke marionettidele. Erandiks oli vaid Viljandi teatri esimene nukulavastus “œSipelgas ja rohutirts” ja hiljem ka selle teine osa, milles kasutati samu esimese osa tarvis valminud marionettnukke. Ka “œKassimaja” oli marionettlavastus. Ülejäänud Ugala nukulavastused olid aga lavastatud käpiknukkudega. A. Mägi ustavateks partneriteks olid kunstnikud Evald Reier ja Elmar Kristjan. Kumbki kujundas kuus lavastust. Kahe lavastuse kunstnikuks oli Juhan Kangilaski.

A. Mägi kui kogenud nukulavastaja tugevamaks küljeks oli nukkude liikumise ja tantsustseenide seadmine. Tema varasematele Riikliku Noorsooteatri nukulavastustele oli iseloomulik just selle külje esmane väljaarendamine. A. Mägil oli Noorsooteatris võimalus noori enda äranägemist mööda nukunäitlejaiks koolitada. Ugalas taoline võimalus paraku puudus. Läbi aegade on provintsiteatrite näitlejakaader olnud küllaltki ebapüsiv. Paljud väikelinnade näitlejaist püüdsid võimaluse korral lõpuks ikkagi jõuda ühte Tallinna teatritest. Nii vahelduski Ugala nukulavastustes kaasa teinud näitlejakaader pidevalt. Paljud Ugala teatri juures neil aastail tegutsenud õppestuudio õpilastest alustasid oma praktilist tööd teatris just nukulavastustes osalemisega. Mõnedki neist siirdusid edasi teistesse teatritesse või jäid peagi teatritööst hoopis kõrvale. Seega tuli A. Mägil uute lavastuste väljatoomisel küllalt sageli alustada nukumängu AB-st.

Nii on ka mõistetav, et A. Mägi, kes ise oli marionetiteatri pooldaja ning lavastajana ja näitlejana eelistas marionette käpikutele, oli Ugalas sunnitud marionettidest loobuma käpiknukkude kasuks. Marionettide käsitsemisoskuse väljaarendamine, selle taseme säilitamine ning täiustamine nõuab pidevat treeningut ning püsivat nukutruppi. Sõnateatrikooliga nukunäitlejail oli käpiknukkudega märksa hõlpsam toime tulla kui kapriissete marionettidega.

Koos Ugala nukuteatri likvideerimisega lõppes ka Alice Mägi tegevus kutselises nukuteatris. Nukulavastaja, pedagoogi ja näitlejana etendas ta tähtsat osa nii Riikliku Noorsooteatri kui ka Ugala nukuteatri kujundamisel. Ent pärast esimesi edusamme jäid tema loomingulised plaanid mõlema teatri juures lõpuni realiseerimata.

Lõuna-Eesti noor publik vajas väga oma nukuteatrit. Võib vaid kurvalt tõdeda, et tollased instantsid, kelle võimuses oli otsustada ja käsutada Eestimaa kultuurielu, äsja loodu nii kergekäeliselt juba eos lämmatasid.