Täna, 21. märtsil tähistatakse rahvusvahelist nukuteatrikunsti päeva. Selle puhul jagame läkitust nukuteatrite liidu UNIMA Sloveenia keskuse juhilt Ajda Roossilt, kes on ühtlasi Eesti Noorsooteatri uuslavastuse „Transport: Eesliinil” dramaturg.
See mõte sünnib Tallinnas, Kirde-Euroopas, kus ajaloo kajad kunagi ei vaibu. Linnas, kus laulust on saanud vastupanu relv ja vabaduse sümbol, mõistetakse rahu haprust endiselt täiel määral. Siin põimuvad minevikurežiimide jäljed, külma sõja varjud ja tänapäeva pinged, luues linnatänavail tunde, et ajalugu ei ole mitte mälestus, vaid jõud, mis kujundab pidevalt olevikku.
Ajastul, mil dehumaniseerimine ei toimu üksnes lahinguväljadel, vaid ka meedias, majandushuvides ja võimukandjate külmades kalkulatsioonides, pakub Eesti Noorsooteater Tin Grabnari lavastusega „Transport: Eesliinil” vapustavat sõjapeegeldust. See seab vaataja otse konflikti keskmesse, sundides teda aktiivselt vastakuti küsimustega vastutusest, tõest ja inimlikkusest.
Lavastus on osa Loova Euroopa projektist „Transport”, mis uurib globaliseerumist ning tõstatab olulisi küsimusi eetika ja inimväärikuse kohta. Kuidas jääda inimeseks maailmas, kus tõe ja manipulatsiooni piirid hägustuvad ning inimlikkuse neelavad umbisikulised võimumehhanismid?
Nukk tähistab kevadist festivali, pööripäeva – üleminekut valguse ja pimeduse, elu ja surma vahel; kohtumispaika, kus vastandid harmooniliselt kokku sulanduvad. Nii nagu Läänemere rannikumaastik, mis murrab end välja külmast ning leiab taas oma rütmi talvest kevadesse liikudes, peegeldab nukk ühtaegu nii kaduvust kui ka hetkes peituvat igavikku.
Ja nagu jää murdub ja paljastab selle all varjul oleva elu, kannab nukk endas vaikset pulssi – liikumise ootust, tähendust, veel rääkimata lugu. Tema süda tuksub tähenduseotsingus ja igatsuses elu järele. Ta saab elavaks nukunäitleja hinguse ja tahte kaudu – läbi selle, kes talle elu sisse puhub (animare).
Maailmas, mis on tulvil kujutisi, kuid vaesunud ehtsast kogemusest; kus üksikisik upub üha sügavamale masside mürasse ja sihitusse kiirustamisse, säilitab nukk midagi algupärast – mälestuse lavakunsti jõust, žestide sümboolsest keelest, animatsiooni imest. Ta kannab endas igivana küsimust: mida tähendab olla elus? Kas elu on vaid liikumine, või on selles midagi enamat? Kui inimene võõrandub loodusest, jääb nukk endiselt truuks oma rütmile – tsüklilisele ärkamisele, mis kätkeb endas muutumislubadust.
Ta on vaikiv jutuvestja, inimpsüühika sügavustest esile kerkivate sümbolite vahendaja, sõnastamatute asjade sosistaja. Kui ta ületab vaikuse ja liikumise vahelise piiri, ärkab ta ellu ning muutub universaalse inimeksistentsi peegelduseks. Tema jõud peitub paradoksis – ta on kohalolu äraolekus, hääl vaikuses, elav oma elutuses. Selles duaalsuses peegeldub inimese igatsus tähenduse ja transtsendentsuse järele.
Lavatolmu ja -valguse, unustuse ja hetke vahel sünnib tema lugu. Tema habras, ent väljendusrikas liikumine kehastab inimkogemust – seda, mis eristab meid masinatest ja algoritmidest. Üha mehaanilisemaks ja impersonaalsemaks muutuvas maailmas tuletab nukk oma käegakatsutava haprusega meelde eksistentsi väärtuslikkust. Ehkki sõltuv oma animeerijast, ei kao tema jõud, vastupidi: kui ta ellu ärkab, kõneleb ta meile inimesest, kes otsib oma teed ajas, kus tähendus on kaduv.
Nukk ei sure kunagi päriselt. Ta elab edasi, sest kunst elab edasi, sest inimese allasurumatu loomistung jääb püsima. Kui näitleja etenduse lõpetab, jääb nuku vaim alles – pealtvaataja mälestustes, tundes, mille ta on endast maha jätnud, milleski, mida ei saa sõnastada, kuid mis on sügavalt inimlik.
Nagu kevad, mis tuleb ikka ja jälle tagasi.
Ajda Rooss
UNIMA Sloveenia president
