Näitleja Kadri Kalda küsis meie lavameistrile Joonathan-Anty Adamonienelt järgmiseid küsimusi. Pildile püüdsime nad täna, 10. mail, meie päikeseterrassil.
1. Ei saa just öelda, et sul eesti kõige tavalisem nimi oleks, kust sa sellise nime said?
Sellega on selline tore lugu – perekonnanimi on pärit Leedust, ema esimesest abielust ja eesnimi… hmm, mul on viis venda ja kaks õde. Enamikel meil on isa budistist tuttava kaudu pandud kaks nime. No ütleme nii, et Raimond genereeris vastavalt meie ja meie vanemate sünnikuupäevade ning muude elementide järgi nimed, mis peegeldavad meie olemust kõige enam. Nimed nagu talismanid.
Aga ma olen mõelnud küll nimevahetuse peale, et eestistaks ikkagi ära, võtaks suguvõsast mõne teise perekonnanime.
2. Kust sa pärit oled?
Sündimine ja kooliskäigud toimusid Tartu linnas – Tartu Vabas Waldorfkoolis ja Tartu Descartes’i Lütseumis. Suure osa lapsepõlvest veetsin Kloogal, Abrukal ja Ida-Virumaal Mäetagusel. Meie talu asub Estonia kaevanduse peal, seal on vanaisa Mardi ja vanaema Elsa maja.
Pärast Tartut läksin Viljandisse, kus sai alguse täiskasvanuelu. Aasta tegin vabatahtlikku teenistust Portugalis, olin Lissaboni külje all noorte kohalike omaalgatuslik inkubaator, minu ülesandeks oli slumminoorte „toomine” tänavalt tuppa. Oli võrdlemisi keeruline seltskond: keelebarjäär oli päris tugev, rajoon koosnes põhiliselt immigrantidest, inglise keelt ei räägitud, ja siis minusugune blondi patsiga jumetu kahvanägu nende mustade ööde keskel.
3. Mis on sinu kõige lemmikum koht maailmas?
Selle peab võtma kokku üldnimetusega spordiplats! Olgu see siis diskgolfirada, jalkaväljak või tee männimetsas. Lihtsalt olla ohutus kohas ja liigutada, see on minu jaoks parim.
Teine lemmikkoht on Valgamaal Sangastes mu isa kodu, mille ta ise kohalikest vahenditest püsti pani. Elekter tuleb päikesepaneelidest, maja seinad on laotud puuriitadest, meeletult suur ahi, soe leso, suitsusaun, naabreid ei ole, oja vuliseb üle künka – meeletult ilus loodus.
4. Mida sa vabal ajal tuju turgutamiseks või eriti hea tujuga teed?
Tuju tõstmiseks sõidan jalgrattaga, päris kindlalt. Lihtne – toodan serotoniini ja dopamiini. Ükskõik kus, aga sõita pean saama. Päevas tuleb ikka umbes 20 kilomeetrit ära. Kui ilmastikutingimused seda ei luba, siis teen midagi head süüa.
Mulle meeletult, meeletult, meeletult meeldib trenni teha! Teiseks, väga palju lugeda. Kolmandaks, rekreatiivsed välitegevused. Härrased ettevõttest Elamuspank võtsid meie Viljandi kursusel natist ja hakkasid kaasama oma töödesse: räätsamatkad, kanuumatkad, mobiilsed seikluspargid, suvepäevad, kiikingud, ronimisseinad. Siiamaani näiteks suviti toimetan selle seltskonnaga.
5. Kui ma peaksin sind hästi napisõnaliselt ja kompaktselt iseloomustama, ütleksin kaks sõna: esimene neist on „vegan”. Mis sul selle veganlusega on?
Mhmh. See on päris meta... füüsiline.
No juba nõukaajal meil kodus liha väga ei söödud. Ma arvan, et see oli pigem eetilistel kaalutlustel, isa oli hipi. Remargina mainin, et liha pole ma kunagi söönud, keegi keelanud pole, valik oli ju olemas. 100% veganluse poolt olen samuti eetilistel kaalutlustel, enam ei tarvita ühtegi toodet, mille saamiseks on otseselt kasutatud loomset tööjõudu, võetud ära tema enda produkt, näiteks mesi. Iga inimene individuaalselt teab, kui kaugele ta on nõus minema. Minu jaoks näiteks on jahipidamine eetiliselt vastuvõetamatu.
6. Ja teiseks sõna on „rõõmurull”. Naer on...?
…ajatu. Liigse tõsidusega kaugele ei jõua, naer on kergendus.
7. Kuidas NUKUsse jõudsid?
Täitsa juhuslikult. Olime elukaaslasega just Tallinnasse kolinud ja me kumbki täpselt ei teadnud, mida me tegema hakkame… Kodupoes kohtasime NUKU austatud härra pealavameistrit Heikkit, kes kutsus teatrit appi kolima. No muidugi, sõber vajab abi. Aga kui juba iga päev hakkasid need kõned tulema, mõtlesin ka juba, et ehk peaksin hakkama töö eest palka nõudma!
Samal ajal, kui siin abiks käisin, kandideerisin Tallinna Linnateatrisse valgustaja kohale. Need asjad toimusid täpselt samadel päevadel – seal kolmandasse ringi jõudmine ja siin abistamine, NUKUsse töökoha pakkumine.
8. Sinu töö/funktsioon NUKU teatris?
Kõige selle tegemine, mida teised ei tee. Tegelikult enam ei teagi, tööjuhendi järgi lavadekoratsioonide monteerimine ja demonteerimine, aga mõne lavastuse puhul on juba päris aktiivne lavaline tegevus.
9. Mis sind NUKUs köidab?
Tead, lavameistritööd teen nüüd juba kolmandas lavalist elamust pakkuvas asutuses, aga siin teatris lisandub veel palju nüansse.
Tulin ka ise nukuteatrisse eelarvamustega, iganenud arusaamaga käpiktegevusest. Arusaam sellest teatrivormist on 180 kraadi muutunud – selles on palju lustlikkust. Asjad, mida inimesega realiseerida ei saa, on nukuga tehniliselt vabalt võimalikud. Eneseteostuse paigalseisu ei teki, ma näen, et protsessi jaoks olen oluline tegelane.
10. Suurim motivatsioon tööl, mis kannustab sind tegutsema?
Meelestatus ühisele lainele. Kui kolleeg märkab minu tööd, töökaaslase hea sõna. Ja kindlasti – mis ühest töökollektiivist puududa ei tohi, on naeratamine!
11. Kelleks sa saada tahad, kui sa suureks saad?
Ma siiski petan natuke su vastust – ma usun, ma ei saagi suureks.
Väiksena oli mu esimene unistus saada kaskadööriks, lemmikud olid Van Damme, Schwarzenneger, Stallone. Siis vaatasin, et päris äge oleks ka näitleja olla, aga selle mõtte viskasin peast välja siis [naer], kui Ugala teatrisse tööle läksin.
Ma arvan, et tulevikus ... sooviks olla lihtne farmer.
Lisaküsimustega välkkirjad on lahkesti oodatud aadressile Joonathan-Anty [at] hotmail.com. Vahepeal võib Joonathani leida NUKU dekolaost, tavaliselt teisipäeviti.
