Intervjuu: NUKU kunstiline juht Mirko Rajas | EESTI NOORSOOTEATER
Tagasi

Intervjuu: NUKU kunstiline juht Mirko Rajas

jaga
15. Jaanuar 2018 | 7:59

NUKU teatri erilehes (15.01.2018) ilmunud intervjuu teatri kunstilise juhi Mirko Rajasega.

Mis on NUKU sinu jaoks praegu?

Taju NUKU tervikpildist on seoses ametivahetusega muutunud: näen aina selgemalt, et igal teatril on oma kindel koht Eesti kultuuriruumis ja ühiskonnas – mõnel selgem, mõnel hägusam. NUKU teatri suuremateks eripäradeks on kõrgendatud huvi visuaal-, objekti- ja nukuteatri vastu ning adresseeritus noorele vaatajale. Meie teater on koht, kust saadakse tihtipeale esimene kokkupuude teatrikunstiga. Teisi teatreid, kus ollakse sellisel määral pühendunud noorele vaatajale, Eestis ei ole, nii et minu jaoks mängib NUKU olulist rolli noore inimese arenguloos.

Kasutad NUKUst rääkides tihti väljendit „noore vaataja teater”. Mida sellega silmas pead?

Mõiste „noore vaataja teater” juurde jõudsime analüüsides, mis on NUKU teatri kõige tugevam alustala. Muidugi on meie repertuaaris lavastusi ka täiskasvanutele, kuid fookuspunkt on siiski noorel vaatajal. Mulle tundub, et meie teater on seda rolli läbi aegade kandnud. Vormilisi otsinguid on olnud mitmesuguseid, aga vorm ei ole täna eesmärk omaette – ikka sisu enne vormi. Tuleb selgelt teadvustada: kellele mängitakse, mida mängitakse, kuidas mängitakse. Küsimusele „kuidas?” annavad sisendi trupi võimekus, loomenõukogu ja teatri üldine vormiline fookuspunkt, kuid alguse saab see ikkagi materjalist ning lavastaja käekirjast, visioonist.

Kas on oht, et nukuteatrikunst kaob NUKUst?

Traditsiooniline nukuteater NUKU teatrist ei kao, vaid on elavas dialoogis tänase teatriga. Nukuteater kui väljendusvorm ei seisne ainult sõnades, vaid tegutsemises – see väljendub kõige paremini lavastuste kaudu. Oht, et nukuteater teatrist ära kaob, on pikas perspektiivis muidugi alati olemas, aga see juhtuks ainult sel juhul, kui kaovad inimesed, kelle jaoks on see südamelähedane teatrivorm. Hetkel on meie majas töötavate lavastajate, kunstnike ja näitlejate peamiseks väljendusvahendiks sulam psühholoogilisest teatrist ja nuku-, objekti ja visuaalteatrist. Sellega edasi minnes jõuame ühel päeval huvitava ning heas mõttes intrigeeriva tervikuni.

Milline on sinu suhe nukuteatrikunstiga?

Minu lavastajakäekiri on pigem nukuteatrilik, kuid püüdlen aina enam sisu ja vormi tasakaalu suunas. Psühholoogilises lavastuses on huvitav kasutada ka visuaal-ja nukuteatri väljendusvahendeid, mõnikord need rikastavad, teinekord segavad. Mul on raske vastu võtta teatrit, kus psühholoogia täielikult puudub – seega uurin alati, kuidas neid omavahel ühendada. Meil on suure teatri võimalustega väike teater. Arvestades punkti, kuhu NUKU täna välja on jõudnud, oleks keeruline ja isegi mõtlematu teha ainult nukulavastusi. Meie praeguses repertuaaris on eriilmelise vormiga lavastusi ja seda suunda jätkame ka tulevikus.

Millistel alustel toimub NUKUs lavale jõudvate teoste ja ka lavastajate valik?

Lavastajate puhul on väga oluline just tahe töötada meie trupiga – näitlejatega ning toetava meeskonnaga, kes siin majas on. Kindlasti mängib rolli lavastaja kindel nägemus, tugev vormitaju ja elav otsingulisus. Igal hooajal kutsume teatrisse mõne erksa mõtlemise ja põneva käekirjaga külalislavastaja. Materjalide valimine käib väga erinevaid teid pidi. Noorsugu on selles mõttes põnev, et nad on küll pidevas muutumises, aga samas on mingid üldinimlikud teemad, mis neid ikkagi kõnetavad. Teater peaks noortega küll kaasas käima nüüdisdramaturgia kaudu, aga suunama ka klassika juurde – üks täiendab teist. Noort vaatajat ei pea alati kõnetama nende argiprobleemidega. Kui teater kunstivormina juba huvi pakub, siis mõtestab ning väärtustab publik nii Tšehhovit, Tammsaaret kui ka nüüdisaegseid autoreid.

Kuidas sai sinu enda tulevase lavastuse aluseks A. H. Tammsaare „Noored hinged”, mis jõuab lavale selle aasta sügisel?

„Noored hinged” on minuga kaua kaasas käinud. Mäletan, et lugesime seda Lembit Petersoniga kunagi Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis. See teos läks mulle väga korda – tundsime midagi ära, tajusime, kuid tookord me seda lavale siiski ei toonud. Lugesin seda mõne aasta pärast ülikoolis ning hiljem veel ja veel… Kuni ühel hetkel mõtlesin, et praegu on teatrisse tulnud noori näitlejaid, kellega sooviksin koos töötada. Lugesin „Noored hinged“ uuesti üle ja mõistsin, et nüüd on õige aeg! Tammsaare loodud tegelaskujusid on hea tuua inimestele lähemale. Mind inspireerib ka mõte Tammsaarest kui noortekirjanikust – ka antud teos on autoril läbi elatud ning kirja pandud üsna noores eas. Selle teose teemad ja küsimused on ajatud. Armastuse mõtestamine, endale elukaaslase leidmine, abielu: on see võtmine või andmine, saamine või loobumine? Arvan, et see lugu võib puudutada nii noort kui vanemat vaatajat. Isegi kui vastus ei pruugi kohe selguda, on tähtis mõtestada – see suunab ehk sisulisemale otsingule ka elus. Mis veel oluline: kõik need kuus tegelast mitte ei põgene armastuse eest, vaid justkui kahmavad seda endasse. Aeg-ajalt tekib tunne, et meie ajal on hõlpsam armastust ignoreerida – et see on midagi ohtlikku. Mind inspireerib mõte, et kogu selle perioodi vältel, mille Tammsaare selles loos esile toob – üks etapp nende tegelaste elust –, nad tõesti üritavad ujuda justkui vastuvoolu armastuse suunas, et tabada selle tuuma ja põhiolemust. See on ilus mõte – nad kardavad küll, aga ikkagi lähevad edasi. Tihtipeale inimene põgeneb ju armastuse eest, või siis kannatuse eest, mida see endaga kaasa võib tuua. On oluline julgustada inimesi armastust otsima, selle poole liikuma, kuigi eksime sel teekonnal palju ega leia seda alati sealt, kust otsisime või lootsime.

Kes on Sinu lähimad mõttekaaslased NUKU teatrit suunates ja kujundades?

Minu jaoks on teater meeskonnamäng. Üksi ei saa teatrit kunstiliselt juhtida, ümbritsevad inimesed on mulle olulised. Kui kunstilise juhi kohale kandideerisin, oli üks minu soove, et saaksin moodustada loomingulise tuumiku inimestest, kellega koos mõtiskleda ja kellele toetuda. NUKU loomenõukogusse kuuluvad praegu lavastaja Leino Rei, peakunstnik Rosita Raud, dramaturg Priit Põldma, teatri juht Joonas Tartu ja näitleja Katri Pekri, tulevikus veel mõned inimesed. Meil toimub palju sisulisi arutelusid ja analüüse, kus igaühel on oma roll, oma mõtted. Isikliku ambitsiooni kõrval on tähtis tervikpildi nägemine ja objektiivselt vaatamine, kuidas teatri rolli ja tugevusi kõige paremini esile tuua. Samuti armastan väga näitlejaid, nende mõtted ja tähelepanekud on tähtsad. Püüan teatris jõuda selleni, et näitlejad tajuksid end kunstnikena, mitte mehaaniliste osadena suurest masinavärgist.

Kuhu NUKU liikumas on? Kas on seatud konkreetseid eesmärke?

NUKU maja on pikalt ehitatud, oleme välise poole valmis saanud, meie ruumid ja asukoht Tallinnas vanalinnas on suur väärtus. Kasvame iga päev, et seda kõike ka sisu poolest väärida. Arvan, et esimesed märgid, kas ja kuidas teater muutuma hakkab, selguvad alles 3–4 hooaja jooksul. Üldprintsiipe lühidalt kokku võttes on eesmärgiks sisu ja vormi ühtsus. Oluline eesmärk on muidugi ka see, et kogu kollektiivil oleks alati võimalik kasvada nii kunstnike kui inimestena. Nagu inimese kasvamine, on ka teatri areng aeganõudev protsess. Peamine, et jätkuks piisavalt jõudu, inspiratsiooni ning mängurõõmu. Teatris ei tohiks liiga süngeks minna – ennast tuleb küll tõsiselt võtta, aga ka mängurõõm on oluline.

Veel uudiseid