Eesti noorsooteatrite ajalootaust

Eestis on varemgi tegutsenud teatreid, mis kandnud Noorsooteatri nime. Tajume eelmiste Noorsooteatritega märkimisväärset sisulist ühisosa ja püüame muutunud ajaümbruses liikuda sarnaste eesmärkide suunas.

Draamastuudio (Draamateatri) Noorsooteater 1935–1944

Eesti kutseline lasteteater sai alguse samal aastal kui Eesti kutseline teater ise – 1906, kui kutselise Vanemuise juht Karl Menning tõi lavale lastelavastuse „Mis kuuskede haldjad sosistavad”. Teadaolevalt oli Karl Menning üks esimesi, kes hakkas Eestis lastele lavastama, tuues Vanemuises aastas lavale 2–3 lastelavastust, enamasti jõuludeks.

Regulaarsemalt hakkasid lasteteatrit tegema aga Menningu õpilased, kes Vanemuisest lahkusid ning moodustasid 1916. aastal Tallinnas Draamateatri. Peale algupärandite lavastamise kujunesid lühiajaliselt tegutsenud Draamateatris heaks traditsiooniks ka järjepidevalt etendatavad laste- ja noorsoolavastused.

Spetsiaalset teatrit lastele hakkas tegema ka Draamastuudio teater, mis 1924. aastal moodustus Paul Sepa juhendatava Draamastuudio I lennust. Seal tegeles lastelavastustega peamiselt Leo Kalmet. 1930. aastate esimesel poolel Draamastuudio teatris lavastunud algupärased lastenäidendid panid aluse spetsiaalsele alajaotusele, mis tekkis teatri juurde 1935. aastal – Draamastuudio Noorsooteatrile, mis hakkas arendama ka nukulavastusi.

Leo Kalmet: „Lähtusime oma Noorsooteatri loomisel põhimõttest, et inimest, kellele teatriskäimine kujuneb vaimseks vajaduseks, peab selleks „treenima” juba varases nooruses. Tähtis on, et ta juba lapseeas oleks teatri mõju all. See aga sõltub eakohasest repertuaarist, selle kvaliteedist ja kvantiteedist. Noorsooteater püüdis tükke pakkuda niisuguses valikus, et tähelepanu keskpunktis püsiksid lapsed 7–15 eluaastani. 

Nagu juba teada, arendas meie Noorsooteater edukat tegevust. Samal ajal oli kuulda nurinaid, et oleme unustusse jätnud väiksemad lapsed. 1935. aastal külastas Tallinna kuulus Tšehhi Pilseni nukuteater prof. Josef Skupa juhtimisel. Taipasime, et siin on midagi, mida tasub järele teha. /.../ Hakkasime proovima mängu nukkudega.”

Eesti kutseline nukuteater saigi alguse Draamateatri lastelavastustest. 1940. aastal ühendati Draamateater Töölisteatriga, kuid mõlemal teatril säilis omaette trupp ja juhtkond. 1944. aastal moodustati varasema Töölisteatri alusel Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, mille koosseisu läks ka Draamateatri noorsoo- ja nukulavastuste trupp.

Eesti NSV Riiklik Noorsooteater (I) 1944–1948

1944. aastal tegevust alustanud Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris toodi lavale valdavalt laste- ja noortelavastusi, samuti ka nukulavastusi. Teatri kunstiline juht oli Leo Martin, trupi tuumiku moodustasid Tallinna Töölisteatri näitlejad. Noorsooteatrisse viidi üle ka Draamateatri nukutrupi näitlejad ja tehnilised vahendid, kuid mõne aja pärast nukunäitlejate tuumik siiski lagunes. Uus nukutrupp kombineeriti algajatest, kes said ettevalmistuse Noorsooteatri õpperühmas, teiste hulgas Ferdinand Veike, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk.

Noorsooteatri näitlejate koosseis jagunes kaheks: noorsoonäitlejateks ja nukunäitlejateks. Vajaduse korral võeti noorsoonäitlejaid nukulavastusse ja ka vastupidi. 

Teater pidas oma lavastuste adressaadiks eelkõige eri vanuseastmete noori. Nukuetendused olid mõeldud peamiselt koolieelikutele. Noorsooteatri eksisteerimise nelja aasta jooksul (1944–1948) jõudis publiku ette 28 lavastust, millest 12 olid nukulavastused. Mängiti peamiselt Draamateatri laval, aga ka Tallinna ja selle ümbruskonna koolides. Palju anti etendusi maakondades. Noorsooteatri lavastustes oli märgata ka juba poliitilise propaganda ilminguid.

1948. aastal lõpetati Noorsooteatri tegevus teatrite riikliku dotatsiooni vähendamise tõttu ning teater liideti taas Draamateatriga. 1952. aastal, kui loodi Eesti Vabariiklik Nukuteater, anti sellele üle kogu Draamateatris mängitud nukulavastuste tehniline varustus koos nukkudega, samuti olid esimesteks Nukuteatri näitlejateks endised Draamateatri nukutrupi näitlejad.

Eesti NSV Riiklik Noorsooteater (II) 1965–1994

1965. aastal lõi Voldemar Panso Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri, mille algusaastail toodi lavale üsna palju ka lastelavastusi, peamisteks lavastajateks Rudolf Allabert, Kaarel Kilvet, Kalju Komissarov ja Mikk Mikiver. Noorsooteatri asutamine sai võimalikuks tänu klauslile, mis nägi ette, et toonases NSV Liidus pidi iga liiduvabariigi pealinnas ja suuremas oblastikeskuses olema nukuteater ja noore vaataja teater (Teatr Junogo Zritelja).

Voldemar Panso kirjutas aastal 1965 äsja loodud Noorsooteatri kohta: „Kõige olulisem, mis määrab selle teatri sisu, peaks peegelduma tema nimes Noorsooteater. Kui kohtusime üliõpilastega, ütlesid nad lootusrikkalt: „Nüüd lõpuks on ka meil oma teater”. Kui me esineme programmidega keskkoolide laval, on saalitäie igast pilgust, hingetõmbest või naerupahvakust tunda – see on nende teater. Ja kui ka nn. alamõõdulised saali küsisid ja üksisilmi hiirvaikselt etendust jälgisid, oli selgesti tunda, et see oli ka nende teater. Ei ole vist huvitavamat aega inimese elus kui tema noorus ja kujunemisaastad. Olla selle ea teekaaslane, tema maailmavaate ja ilutunde kasvataja – midagi toredamat, huvitavamat ja mitmekülgsemat ei suudaks ükski teater olla. Olla noorsoo teater tähendab olla kõigi teater, olla vanade teater tähendab olla mitte kõigi teater.

Olla noorsoo teater tähendab olla noor teater, nooruslik teater. See tähendab lahtiütlemist rutiinist, vanast mõttest ja vanast võttest. See tähendab elamist ja hingamist kaasajal, kõige vaatamist ja mõistmist läbi kaasaja prisma. See tähendab tänast päeva, mis vaatab homsesse nagu noorus ise. Aga see tähendab ka vanade väärtust uuele põlvkonnale säilitamist. See tähendab julgust ja eksperimenti. Aga eelkõige tähendab see elurõõmu. Mitte käegalöövat pealispinnalist hurraad, vaid vaimust laetud elulusti, mis on nooruses kütkestav ja võitmatu jõud. Teatri embleemiks on iidsetest aegadest kaks maski: naerev ja tõsine. Jah, ka meie teatris ei tohi elurõõmu kõrval puududa mõistlik silm ja juurdlev aju, et see teater oleks noortelähedane ja elulähedane. Et teater poleks elu illustreeriv, vaid elu avav, ainult nii muutub kunst suureks ja rikkaks nagu elu ise.”

Pärast Pansot (1965–1970) juhtisid Noorsooteatrit Mikk Mikiver (1970–1974), Kalju Komissarov (1974–1986), Rudolf Allabert (1986–1992) ja Elmo Nüganen (alates 1992. aastast). Nagu Panso, nii ei suunanud ka järgmised peanäitejuhid repertuaari kindlale vanusegrupile, vaid panustasid kunstiliselt kõrgetasemelisele teatrile, mis haarab ka noort vaatajaskonda. 1994. aastal sai teatri nimeks Tallinna Linnateater.

Eesti Nuku- ja Noorsooteater

Eesti Riiklik Nukuteater on läbi oma ajaloo olnud Eesti suurim riiklik lasteteater, ent juba alates 1960ndatest on Nukuteatris lavastatud ka noortele ja täiskasvanutele ning kaugeltki mitte kõik lavastused pole olnud nukulavastused. Kuna 2000. aastatel oli teater hakanud varasemast enam lavale tooma noortele suunatud lavastusi, tegevust olid alustanud Noortestuudio ning eri vanusegruppidele suunatud rahvusvaheline teatrifestival Tallinn Treff, siis võttis Nukuteater 2006. aastal kasutusele nime Eesti Nuku- ja Noorsooteater. Noorsooteatri nime pärandasid Nukuteatrile sümboolselt Tallinna Linnateatri juhid Linnateatri 40. sünnipäeval veebruaris 2006.

Teatrikriitik Margot Visnap: „Tänavu kevadel [2006] võttis Noorsooteatri nime (ja ka ülesanded) ametlikult enesele Eesti Riiklik Nukuteater. Niisiis ühe katuse all justkui kaks teatrit? Tänuväärt ettevõtmine on esialgu veel embrüonaalses staadiumis – ju tulebki noorsooteatri näo väljakujunemisele aega anda. Esialgu astub uus teater alles esimesi samme, kuigi aluspõhi on justkui olemas: viis aastat nukuteatri juures tegutsenud noortestuudio, aga ka kolme aasta jooksul teatri egiidi all läbi viidud laste- ja noorsoonäidendite võistlus Pööning. Ent sisulisem töö – kombata noorte mõtte- ja huvipiire, nende ootusi teatri suhtes – seisab teatril tõenäoliselt ees. Noortele tehtava teatri pildi selginemisele aitab Eesti Nuku- ja Noorsooteater kindlasti kaasa. Seega, kui küsida: kellele kuulub noorsooteater? saab vastus olla ainult üks: noortele! Nemad otsustavad ja hääletavad – etendustele piletit ostes.”

Nuku- ja Noorsooteatri nime kasutati kuni 2011. aastani, mil toonase kunstilise juhi Vahur Kelleri soovil võeti uue nimevormina kasutusele NUKU teater, muuseum, keskus. 2020. aastaks on meie teater eelkõige noore vaataja teater, mille repertuaaris on eripalgelisi visuaalteatrilavastusi, nende seas ka nukulavastusi. Sestap oleme otsustanud loobuda NUKU nimest ja jätkata Noorsooteatri nime all, mis me tegevust ja tulevikuplaane täpsemini iseloomustab.
 

Kasutatud allikad:
Rait Avestik „Eesti lasteteatrid”, 2003
Leo Kalmet „Pool sajandit teatriteed”, 1982
Voldemar Panso „Teatriartikleid. ... kas see on eilne või tänane laul?”, 1980
Margot Visnap „Embrüonaalses olekus noorsooteater”, Sirp 2. VI 2006