Muuseumimäng „Punamütsike” nii ja teisiti

Kes ei teaks tuntud muinasjuttu Punamütsikesest, vanaemast ja kurjast hundist? Milline oleks lugu teatrilaval ilma kurja hundita? Muuseumimängu käigus mängitakse läbi kaks versiooni „Punamütsikesest”, tutvustades selle kaudu väikelastele Nukuteatri ajalugu, näitemängu erinevaid tahke ja loojutustamist.

Muuseumimäng põhineb 1973. aastal Nukuteatris esietendunud populaarse muinasjutu uuel töötlusel, mille autoriteks olid Rein Agur ning Mati Unt. Tegemist on Nukuteatri ajaloos märgilise lavastusega, kuna sellest sai alguse Nukuteatri uuenemisprotsess. „Punamütsikese” mängureeglid erinesid tavapärasest. Lugu mängiti ühe etenduse jooksul läbi kaht eri moodi. Algul esitati lugu tavapäratult, ilma kurja hundita. Tulemuseks oli lugu, kus õieti midagi ei juhtunud. Lavastuse teises pooles toodi mängu ka kuri hunt, kes aga ei äratanud hirmu, vaid mõjus oma plekist hambaproteesidega pigem naljakana.

Muuseumimängu käigus tutvutakse erinevate nukuteatri mänguviisidega ning antakse lastele võimalus ise näitemängus osaleda. Mängulise muuseumitunni jooksul õpib laps teistega arvestama, samuti areneb tema kõnest arusaamise ja kuulamise oskus. Võlusalmi ja laulusõnade kordamine arendab lapse sõnavara ja hääldusoskust.

Muuseumimäng on ringkäik muuseumis, mida juhendab Nukuteatrimuuseumi haridustöö kuraator. Erinevalt etenduse vaatamisest on muuseumimäng kaasav õppemeetod, mille abil tutvub laps Eesti nukuteatri pärandiga ning arendab loovust ja sotsiaalseid oskuseid. ​

Vanus: väikelaps, koolieelik
Kestus: 1 h